Aastast 1930 on E. Pettai avaldanud luuletusi ja artikleid ajakirjanduses, kuni 1964. aastal ilmus tema esimene luulekogu „Jaanilill“, millele järgnesid aastate jooksul luulekogud „Sinine unistus“ (1978), „Nagu meie elu“ (1989) ja „Illusioonid“ (1988). Eesti vabanemise järel ilmus kokkuvõtlik valimik „Rändaja kojuminek“ (1992). Töötades ajakirja „Randlane“ toimetajana valmis tema toimetamisel 1980.a. Rootsis Eesti Kalurite Koondise koguteos „Eesti kalanduse minevikust“, millele lisandus 1985.a. veel teine sama mahukas köide.
1962.a. asutatud Eesti Kultuuri Koondis valis E. Pettai oma büroo juhatajaks ja 1968–1977 peasekretäriks. Tema tegevuse jooksul toimus Stockholmi Eesti Majas enam kui sada rahvuslikku või kultuurilist üritust, millest kirjanik pidas ise tähtsamaks aluse panemist tulevastele Esto päevadele. Rahvusliku tegevuse kõrval oli tal aega hoida ajakirjanduslikku harrastust, kirjutades „Mälestusi noorusmaailmast“, „Nõukogude okupatsioon“, „Lahkumine kodumaalt“ ja „Meenutusi eesti kalurite elust paguluses“. Ta säilitas Eesti ajalukku sündmuse, kuidas 1941.a. pommitamisel sai täistabamuse mobiliseeritute laev „Eestirand“, mille kapten Boris Nelk sõitis Leningradi suuna asemel, hoolimata politruki käsust Prangli randa, päästes 3500 mehe elu.
Pagulasluulet vaadeldes kirjutab Karl Muru Elmar Pettai luuleloomingust, et „Rootsis ilmunud luuletuskogudes domineerib eleegilistes toonides mälestuslik vaimsus. Selle käsitlus on poeetiliselt tundlikum ja lüürilisem kui üldinimlikel ja eetilistel mõtisklustel“. Mõlemal on Elmar Pettai loomingus oluline koht.
