Arhitektuur
Elo Kiivet
08.06.2019
Uues eesti keskuses tegutsevad eesti kool, lasteaed, rahvatantsurühmad, koorid, kunsti- ja kultuuriringid, aga paindlik kujundus võimaldab ruume ka välja rentida ja nii keskusele tulu toota.
Uues eesti keskuses tegutsevad eesti kool, lasteaed, rahvatantsurühmad, koorid, kunsti- ja kultuuriringid, aga paindlik kujundus võimaldab ruume ka välja rentida ja nii keskusele tulu toota. Autor/allikas: Kongats Architects
Artikkel tervikuna: https://kultuur.err.ee/950493/...
Torontos on ette võetud sajandi suurprojekt ehitada uus Eesti Maja. Ambitsioonikas arhitektuur ja läbitöötatud äriplaan võidab juba südameid, aga mitte terves kogukonnas, kirjutas Elo Kiivet Sirbis.
Välisministeeriumi andmetel elab välismaal ligikaudu 160 000–200 000 Eestist pärit inimest, kõige rohkem Venemaal, USAs, Kanadas ja Rootsis. Kanadasse emigreerunud arhitektid on suutnud Toronto linnapilti märgatava ja üsna edumeelse jälje jätta. "Torontot on nimetatud väliseesti pealinnaks, kuna siin asus üks suuremaid ja aktiivsemaid väliseesti kogukondi. Täna ei ole see kogukond küll enam suurim, kuid endiselt tegus. Ilmselt ei valmistu ükski teine eesti kogukond maailmas XXI sajandi alguses ehitama uut kogukonnakeskust ja muuseumi, aga selliseid plaane Torontos just hautakse" on lugeda arhitektuurimuuseumi eelmise aasta näituse kataloogist.1
Nüüd kuuluvad eestlastele krundid Madison Avenue 9 ja 11 kohe Tartu College'i kõrval Toronto kesklinnas omamoodi peatänava ristmikul. Bloori tänav on linna ametlik kultuurikoridor: kirjusse kultuuripilti kuuluvad prominentsete institutsioonide kõrval nii põliselanike, prantsuse, juudi, itaalia, jaapani, aafrika kui ka kariibi kunst ja kultuur. Uhkesse rivvi teevad nüüd endale ruumi eestlasedki.
Maatükile kavandatakse uut rahvusvahelist eesti keskust (International Estonian Centre), mis on veebilehe sõnul "dünaamiline koht, mis tutvustab meie rikkalikku pärandit ja edendab Eesti innovatsiooni. See on elujõuline kooskäimise paik, kus erinevatest põlvkondadest erineva taustaga eestlased saavad üksteisega lävida ja pühitseda koos tähtsündmusi." Tegu on kindlasti viimase poolsajandi suurima projektiga, tulevase Eesti visiitkaardiga.
Otse kell 13.30: Kõlvart tutvustab plaane Tallinna peatänavaga (5)
Vana asemel uus
1960. aastal osteti vana, XIX sajandi lõpu koolimaja Broadview Avenuel 1952. aastal asutatud Toronto Eesti Maja tarvis. Ruumikitsikuse vähendamiseks ehitati 1963. aastal hoovi Mihkel (Michael) Bachi projekteeritud juurdeehitus, 1976. aastal valmis järgmine juurdeehitus Guido Laikvee projekti järgi. Juba tollal unistati suurelt maa-alusest parklast, kümnekorruselisest elamust ja kaaluti ka vana maja lammutamist, aga valiti turvalisem tee. Tänavapoolse juurdeehitisega sai Eesti Maja uue näo ja kuigi uus peafassaad varjab täielikult vana koolihoone, lisati see 1982. aastal väärtuslike hoonete nimistusse, mis raskendab krundi edasist arendamist.2
Kohtumisel Ellen Valteri, rahvusvahelise eesti keskuse juhtkomitee ja Toronto Eesti Ühistupanga nõukogu esinaisega jääb kõlama optimistlik noot. Vana maja seis nii hea ei ole: "See on amortiseerunud ja rahalistes raskustes. Lahendust on otsitud üheksa aastat. Kaks korda on proovitud arendada sealsamas kohas, aga ettevõtmine on läbi kukkunud, kuna on olnud kogukonnale liiga riskantne."
Uue plaani järgi tuuakse kogu tegevus ühte kohta. Madisoni tänava arendus koosneb kahest krundist, millest ühel asub väike muinsuskaitsealune maja ja teine on praegu parkimisplats: "Selle saime osta linnalt ainult sellepärast, et naaberkrundid kuuluvad ka eestlastele." Nimelt on naabriks Toronto maamärk Tartu College, kogukonna akadeemiline süda eesti õppetooli, eestikeelse ajalehe Eesti Elu toimetuse ja väliseesti arhiiviga. Ehitamise teevad keeruliseks (aga müügihinna soodsaks) tühja krundi alused metrooliinid ja nõue jätta avalik ruum läbikäidavaks: "Kontseptsioon on u-kujuline hoone. Keskel on Eesti kaardi kujuga hoov, nii et me oleme nagu väliseesti ja Eestimaa on meie keskel ehk südames."
Elo Kiivet. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli
Uue maja esimesele korrusele tuleb Toronto Eesti Ühispank, kohvik-restoran ja ärikiirendi, loodetavasti ka Eesti esindus. Valter kiidab, et kõik on väga avatud ja eestipärane, julgustades inimesi siit läbi jalutama ja sööma tulema. Teisel korrusel on suur saal ja kunstigalerii, aga seda annab jagada ka nt klassiruumideks: "See peab olema jätkusuutlik: kui me ise seda ei kasuta, üürime selle välja." Kolmandal korrusel paiknevad koosolekusaal, raamatukogu ja klassiruumid, kusjuures need ruumid saab liigutatavate seintega päris väikeseks teha. Eesti kool, lasteaed, rahvatantsurühmad, koorid, kunsti- ja kultuuriringid jms saavad seal tegutseda, aga paindlik kujundus võimaldab ruume ka välja rentida ja nii keskusele tulu toota, nt konverentsi- ja pulmapidude korraldusega. Maineka maastikuarhitektuuribüroo Nord Design Office (üks omanikest on muide eestlane) projekteeritud pealelõunasele päikesele avatud katus on haljastatud ja sellegi saab üritusteks välja üürida.
Andmise ruum
Projektijuht David Kalmu sõnul edenevad asjad hästi: sel aastal on müüdud vana krunt, detailplaneeringut edasi arendatud ja praegu tehakse täpsemaid jooniseid, et saada ehitusluba: "Juuli lõpus loodame taotluse sisse anda. Kooskõlastamine ja läbivaatamine on aga eriti keeruline, sest krundi all on metrootunnelid. Loodame alustada ehitamisega järgmise aasta veebruaris-märtsis."
Arhitekt Alar Kongats võitis eesti keskuse projektiga juba ka arhitektuuriajakirja ja Kanada kuningliku arhitektuuriinstituudi häälekandja Canadian Architect auhinna. Žürii kiitis panust ümbruskonda, eramute ja Bloori tänava kõrghoonete edukat ühendamist, kaitsealuse hoone osavat kasutamist, identiteedi ja kohatunde loomist, nii et narratiiv on tõlgitud otse fassaadi ja siseõue vormi. Erinevalt paljudest kultuurikeskustest ei ole see kindlus, vaid tänavaäärse pargiga kutsuv avalik ruum.
Elo Kiivet: koolistreik planeet Maa nimel
Kongats on tunnustatud väliseesti arhitekt, kellele on tegu erilise projektiga. Seega tahab ta teha seda võimalikult hästi, et inimesed selle omaks võtaksid ja kogukond uhkust tunneks. Keskus tuleb multifunktsionaalne, kuna selle kasutajad on väga erinevad. Arhitekti töö peab seda võimaldama: "Oleme kohtunud paljude huvirühmadega, kes on olnud väga toetavad ja teinud ettepanekuid. Kogukonna sisend on väärtuslik. Soovime kõik ju näha kvaliteetset projekti, hoolikalt läbi mõeldud detaile."
2021. aastal valmiva rahvusvahelise eesti keskuse 25 miljoni dollari suurune ehituseelarve kaetakse vana Eesti Maja krundi müümisest, veel panustavad Toronto Eesti Ühispank, Eesti Sihtkapital Kanadas ja Tartu College ning lisaks on vaja koguda umbes kaheksa miljonit dollarit kampaaniaga, mille aupresident on Toomas Hendrik Ilves. Nii suuremahulise erarahastuse kogumine on kodu-Eestis midagi väga erilist. Praeguse seisuga on koos juba 75% ehk raha on laekunud loodetust kiiremini ja rohkem. Heldemad annetajad saavad vastavalt rahasummale nimetada ruume. Kampaania algas väga paljutõotavalt, kui kolme miljoni dollarise suurannetuse tegi IT-ettevõtja Andy Prozes.
Soov anda ulatub rahasummadest kaugemalegi – arhitektuuri. Nii ütleb Kongats: "Selle projekti teeb imeliseks asukoht, mis pole mitte ainult prominentne, vaid otse üle tee jääb väike avalik park. Keskuse kõrvale on kerkimas palju kõrgeid maju, aga selle väljakule paistab alati loomulik valgus. Projekt on ka üks võimalus anda midagi Torontole tagasi, kas või väikese avaliku väliruumi näol. See on kiiresti kasvavas linnas väga oluline."
Arhitekt hoonete ligipääsetavusest: erilahendused tuleb muuta tavaliseks
Poolt ja vastu
Kuigi Eesti Maja aktsionäridest hääletas kaks kolmandikku 2017. aasta aprillis uue projekti poolt, saab Valter aru ka kriitikutest: "Muidugi on meil kõigil selle kohaga nostalgia, me kasvasime seal üles, aga seda vana maja ei anna enam üles putitada. Seda on raske ka välja rentida, ruume ei saa eraldi üürida, ratastooliga ligi ei pääse. Eks on ka tasuta parkimise nostalgiat ja austust nende vastu, kes seda maja kunagi töös hoidsid. Aga me tahame nende tööd jätkata, lihtsalt uues kohas – eestlus ei ole tänavanimi ja aadress, see on su südames."
Kunstiajaloolane Eda Sepp on vastasleeri üks häälekamaid, kelle sõnul "meie rahvuslikus teeklaasis tormab". Mitmetes arvamusartiklites välja toodud uue keskuse kriitika näitab ilmekalt Toronto kogukonnas valitsevat lõhet, mis järgib suuresti põlvkondlikku piiri, kuigi mitte ainult. Kui uue keskuse projektimeeskond rõhutab ilmselt õigusega, et nooremad toetavad kolimist ja ehitust, siis Sepp tuletab meelde, et suurearvuline vanem generatsioon ei ole veel kusagile kadunud ja moodustab praegu traditsioonilistel üritustel Eesti Majas ja Tartu College'is peamise publiku. "Paistab, et meile esitatud uue projekti autorid kuuluvad suuremalt osalt samasse Toronto eesti pagulaskonna nn keskmisesse ja noorepoolsesse generatsiooni ning ka samasse sõpruskonda. … Kas nad on teadlikud siinse eestlaskonna vajadustest, mida Eesti Maja praegu täielikult täidab?" küsib ta.3
Veel üks murekoht on see, et uus maja on mahult väiksem, uus saalgi paistab pisem – kas see suudab ühiskonna vajadusi täita? Mõõdukama mõtteviisi pooldajad küsivad, kas ei oleks mõistlik teha parandusi tasa ja targu, mitte võtta liiga suurt riski ning hoida alles väärtuslik ajalooline maja. Huvitaval kombel samastatakse maja kogukonnaga, nt Sepp kirjutab: "On kindel, ei Eesti Maja kadumisega kaob ka suur osa meie ühiskonnast." Muretsetakse, et kogukonnakeskuse elushoidmise asemel hakatakse äri ajama.
Poleemikas ruumi ja identiteedi üle tundub kõige põletavam meilgi tihti planeeringuvaidlustes domineeriv parkimine. Nii arvatakse, et Torontos hajutatult elavate eestlaste ühiskondlik aktiivsus sõltub soodsast ja mugavast parkimisvõimalusest ning väidetakse, et parkimiskohtadeta lõigatakse inimesed kogukonnast ära. Senise avara eraparkla asemel tuleb nüüd ju tänaval parkimiskoht otsida. Projektimeeskond on keskuse ette siiski lisanud peatumiskoha, kus on kerge reisijaid välja lasta või peale võtta. Nooremate inimeste arvates parkimisprobleem nii põletav pole, sest keskusest jalutuskäigu kaugusel on ju metroojaam, hea ühissõidukitega ligipääs nüüdisaja linnaplaneerimises alati "normikohaseid" parkimiskohti ei vaja.
Ette heidetakse ka koosolekute pidamist inglise keeles ja eliidi huvides tegutsemist, mis viitab ilmselgelt suhtlus- ja võõrandumisprobleemidele. Tuliseid arutelusid ja kommentaare saab lugeda keskuse ametlike teadetega oponeerivalt veebilehelt Eestlased Kanadas (Estonian World Review), kus on selleks lausa eraldi rubriik. Laiemas plaanis ütles Sepp, et kuigi Madisoni tänava projekt on põnev ja suurejooneline ning sellise rahvusvahelise (äri)keskuse vastu ei olegi midagi, ei ole lahkhelide põhjus mitte niivõrd uus projekt kui selle teostamine ja tema meelest ei ole asja aetud demokraatlikult.
Sama kindel on see, et eesti kogukond ei ole homogeenne ning kui majanduslik ja/või poliitiline võim nihkub teise keskusesse, siis tuleb sellega kaasnevast reaktsioonist aru saada – trauma olulise ajaloolise ja kultuurilise koha kaotamise pärast on loomulik4. Pikkades ja emotsionaalsete kommentaaridega artiklites kajastuvad teistsugune vaatenurk ja vastuseta jäänud mureküsimused.
Kulude vähendamine ja kasutatavuse parandamine ning kahaneva kogukonna tegevuse ümbermõtestamine on igati kiiduväärt, mis näitab uute juhtide julgust tulevikku vaadata. Eks alati ole raske läbi lõigata emotsionaalseid ja ajaloolisi sidemeid, aga päris ilma muutusteta on veel raskem. Küsimus on ainult selles, kuidas plaane tutvustada ja ühiselt uuest ruumist omatundega kogukonnakeskus luua – ehitada sõbralik kodu kõigile.
1 Jarmo Kauge, Uude Maailma. Eesti arhitektid Torontos. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2018.
2 Samas.
3 Eda Sepp, Mõtteid Eesti Majast ja uuest projektist. – Estonian World Review 22. III 2017.
4 Alja Pirosok, Heritage Matters: Toronto Estonian House and Heritage in Toronto. – Eesti Elu 11. XI 2017.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp
