Hamburgi eestlaskond leinab professor Els Oksaart, kes lahkus meie hulgast 9. detsembril 2015. Kolleegid kiidavad tema teaduslikku loomingulisust ning intellektuaalset teravust. Tulevad põlvkonnad olid tema eriliseks südameasjaks.
Els Oksaar sündis 1. oktoobril 1926 Pärnus. 1944 põgenes tema perekond aga Rootsi – seetõttu käsitletaksegi teda eesti-rootsi teadlasena, samuti omas Oksaar mõlema riigi kodakondsust.
Peale Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist suundus ta Stockholmi Ülikooli (germanistika, anglistika ja slavistika), tema teaduslik teekond jätkus seejärel Bonni Ülikoolis üldist keeleteadust, foneetikat ja kommunikatsiooniteadust õppides. Promotsiooni (Bonnis 1953) ning habilitatsiooni järgselt (1958 Stockholmis) töötas ta esialgu Rootsis erakorralise professorina, aastal 1967 tuli Oksaar professorina Hamburgi Ülikooli, Üld- ja võrdleva keeleteaduse õppetooli. Siin uuris ta kuni aastani 1992 keelekontakti ja mitmekeelsuse teemat, olles vastava osakonna direktor, süda ja hing. Õppejõuna oli ta hinnatud ja populaarne, tema temaatiline selgus ja isiklik pühendumine motiveerisid tudengeid tegelema sügavuti erialaste küsimustega.
Oksaare psühho- ja pedolingvistika ning tema kultureemiteooria saavutasid kiiresti rahvusvahelise tuntuse ning tunnustuse. Oksaar oli mitmete rahvusvaheliste teaduslike institutsiooni liige, Helsingi, Linköping’i ja Tartu Ülikoolide audoktor ning arvukate publikatsioonide ja raamatute autor. Õpetanud ning ettekandeid pidanud on ta kõikidel kontinentidel, arvukates riikides ja ülikoolides. Tema ettekanded ei vaimustanud mitte ainult tudengeid, ka kolleegid hindasid nende rikastavat sisu ja paeluvat vormi.
Okssaart käsitletakse õigustatult mitmekeelsuse emana ning tema teaduslik raskuspunkt on tihedalt seotud tema enda biograafiaga – lahkudes noore neiuna kodumaalt, koges ta ise varakult kultuuride ja keskkonna vahetust ning kasvas üles mitmekeelsena. Oma poega kasvatas ta lausa viiekeelsena.
Mitmekeelsus on üks vähestest akadeemilistest valdkondadest, kus teaduslikult valideeritud tulemused on hämmastavalt vähesel määral jõudnud üldsuse teadvusesse. Üheks põhjuseks on natside omaaegne propaganda “üks maa – üks keel”. Tänapäevani on selle tulemusena liikvel eelarvamus, nagu oleks mitmekeelsus kahjulik lapse intellektuaalsele arengule. Seda ka ringkondades, keda ei seo mitte miski enam parempoolse mõtlemisega – üleüldine hirm on osaliselt püsima jäänud. Oksaare suur teene on vastupidise tõestamisel ning väsimatul tööl mitmekeelsuse kasulikkuse vahendamisel. Ikka veel leidub võtmepositsioonidel akadeemikuid, kes oma valdkonnas on küll tugevad, ent tutvumata nüüdseks ääretult laiaks kasvanud uurimisvaldkonnaga mitmekeelsusest, levitavad oma (selles valdkonnas) argiinimese arvamust eksperdi positsioonilt, tegutsedes sel viisil äärmiselt kontraproduktiivselt – olgu siis tegemist lastearstide, kasvatajate või sotsiaalpedagoogidega. Tänu Oksaare teaduslikule tööle teame juba aastakümneid, mis viisil mitmekeelsuse omandamine lapsepõlves toimub, kuidas seda koduses, hariduslikus ja ühiskondlikus kontekstis toetada ning millised kognitiivsed ja intellektuaalsed eelised sellega kõikide muude plusside kõrval kaasnevad.
Ent Hamburgi eestlaskonnal on veel eriline põhjus, langetada kurvalt ja tänulikult pea. Vahetult peale Eesti iseseisvumist hakkasid eestlased kasutama võimalust, töötada või õppida Saksamaa ülikoolides ning suuremates linnades tekkisid esimesed eesti grupid. Hamburgi eestlaskond hakkas oli varakult üks aktiivsemaid. Meelelahutuslike ürituste kõrval koorus välja soov, tegeleda süvendatult tõsisemate teemadega, seda markeeris Hamburgi Eestlaste Akadeemilise Seltsi asutamine. Oksaar toetas algusest peale seltsi tegevust, pidades siinsele eestlaskonnale mitmeid ettekandeid oma uurimisvaldkonnast, julgustades laste mitmekeelset kasvatamist, jagades väärtuslikke nõuandeid. Tema innustusel kasvas HEA Seltsi rüpest välja Hamburgi Eesti Kool, kellest sai omakorda eeskuju teistele Eesti Koolidele Saksamaal ja Euroopas. Leiname tunnustatud teadlast ning mõtleme tema peale suure tänulikkusega.
Liilika M. Allev
