Indrek Sarapuu
ELU ÄÄREMAAL: olen tänaseks seitse aastat elanud Põlvas. Täna on meie kuues abieluregistreerimise aastapäev. Mul on ülimalt hea meel, et kõik meie pere lapsed on sündinud siin, Kagu-Eesti kaunimas linnas, mis asub piirkonnas, mille kohta üks ameeriklasest sõber ajakirjanik pidi kunagi möönma, et pärast Tartut elavad küll ainult trollid ja koletised ning süüakse magustoiduks inimliha. "Sest siit ei tule õieti ühtegi uudist, siin ei toimuvat midagi või vähemalt keegi ei tea, mis siin on, mis toimumas."
Suviti, jah, põrutatakse lauluga heal juhul maanteemuusemi , kellelgi vilksab silme eest mingi Taevaskoda, heal juhul teatakse, et kuskil siin pidi olema ka Setomaa.
Nüüd, kus keeratakse kinni võimalus siin ka sünnitada, sest ca 80 km on optimaalne vahemaa haigla ja kodu vahel, siis jääb vägisi mulje, et teid lolle pole kellelgi vaja, kui te just sigida soovite ja mõni teist juhuslikult käimapeale jääb, me saadame teile kiirabiauto järele, aga üldiselt on meil teist pohlad. Elage seal oma ökosüsteemis ja vaadake, kuidas ise hakkama saate.
Aga loomulikult soovin tallinlastele palju õnne, tehke veel klaaskuplite alla turvalisi elukeskkondi, kus, mõtle, on isegi Selver ja kool ja lasteaed samas hoones ja õue pole vaja üldse minna, sest kartul kasvab ka autokummi sees. Suveks aga ostame enesele suvila Orajõe äärde (uuri kaardilt, kus see on) ja maksa siin kas rublade või dollaritega, ükskõik. Suvitades ongi ju ükskõik, mis valuuta eest pärismaalasele maksta. Ja eks me metsas ühele festivalile, kus saab mehhiko ja tai toitu, tuleme kaheks päevaks ikka. Ärge nukrutsege.
Loodan, et mõistsin nüüd midagi väga valesti
