Lugedes Eestis kirjutatud artikleid Eesti elu kohta, tundub, et paljude arvates kõige olulisem probleem Eestis on see, et praeguses Eestis „... puudub rahvuslik kokkulepe Eesti demograafilise tuleviku kujundamises...“ ja seetõttu „... on meie kestmine rahvana ohustatud.“

Sellisel arvamisel on president Arnold Rüütel, (LUUP, Nr. 12) ja enam-vähem samal arvamisel näib olevat Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi direktor Raivo Vetik, kes kirjutab (LUUP, Nr. 12), et „Kahe Eesti - priiskava ja kidutseva - püsimine murendab samasustunnet ohtlikul viisil ... [mis võib] saada meie tillukesele ühiskonnale fataalseks."

Tekib küsimus — mida peaks tegema, kui tahetakse sellisest ohust hoiduda?

Vastuseid sellisele küsimusele on kahtlematult palju ja tundub, et sellele probleemile lahendusi otsides on tarvis pöörduda kõikide ühiskonna liikmete poole.

Sealjuures on aga oluline meeles pidada, et kuigi demokraatlikkudes ühiskondades on sõnavabadus ja igal inimesel on õigus oma arvamusi avaldada, siis paljud ei tee seda — mitmesugustel põhjustel.

Kõigepealt on kindlasti Eestis teatud hulk inimesi, kes teadlikult või alateadlikult kardavad, et kui Eesti kaotab järjekordselt oma iseseisvuse ja kui Nõukogude aeg tuleb tagasi, siis tänapäeva Eestis üleliigne 'suu pruukimine' on ohtlik.

Teiseks, kõikides demokraatlikes riikides vaikivad need, kes tahavad karjääri teha. Nii näiteks kehtib akadeemilises maailmas põhimõte, et kõik teadlased peavad avaldama oma uurimistööde tulemusi, aga alles siis, kui teised teadlased on teinud samu uurimustöid ja jõudnud samade tulemusteni, hakatakse neid pidama usaldusväärseks. Tõde on aga see, et kui keegi kõrgel ja tähtsal positsioonil asuv teadlane avaldab mitmesuguseid küsitavaid või ekslikke arvamisi, siis noored teadlased, kes tahavad elus edasi saada, teavad, et parem on oma suu kinni pidada ja tema tööd mitte kritiseerida. Kolmandaks, demokraatliku riigi ajakirjanike kohus on hoolitseda selle eest, et riigi kodanikele on arusaadav kõik, millest oleneb nende heaolu. See ei ole sugugi kerge ülesanne, seda ei saa teha mõne sõnaga ega ka suurte sõnadega, mille tähendus on laiemale publikule raskesti arusaadav.

Nii näiteks kirjutab Raivo Vetik (Sirp, number 48), et Eestis '...viiendik lapsi ei lõpeta õigeaegselt põhikooli...' ja Aili Aarelaid kurdab, et eliitkoolidel on 'kitsad uksed' ja ta küsib, „...kas Eestimaal on ülepea võimalik [saada] korralikku haridust?“ (SIRP, number 46). Tundub, et nii Vetik kui Aarelaid usuvad, et Eestis on paljusid, kelle haridustase peaks olema kõrgem. Kui nad seda tõesti usuvad, miks nad ei püüa siis oma arvamusi avaldada keeles, millest saavad aru mitte ainult haritlased, vaid enamus eestlasi?

Eestlaste „... identiteeti nagu kogu kultuuriruumi on hakkimas ka põlvkondlik diskreetsus,“ kirjutab Aarelaid. Kas tõesti saab iga eestlane sellisest lausest otsekohe aru? Kus on see 'kultuuriruum', ja mismoodi 'hakitakse' seal eestlaste 'identiteeti'?

Ma loodan, et ma eksin, aga raske on uskuda, et sellist akadeemilist sõnaderägu ajakirjanike poolt selgemasse eesti keelde tõlgitakse ja süstemaatiliselt kritiseeritakse. Veel raskem on uskuda, et akadeemikud Eestis on harjunud sellega, et neid kritiseeritakse siis, kui nad avaldavad kategoorilisi arvamusi, mis on kas vaieldavad, ehk siis täiesti alusetud.

Nii näiteks kirjutab Raivo Vetik, et „11. septembri rünnakud maailma võimsama riigi tuiksoonte vastu ei ohusta mitte ainult USAd, vaid tegelikult kõiki. Elu ei muutu enam kunagi endiseks ...“ On see tõesti tõsi? Kas see ei ole vaieldav? Kas ei oleks olnud parem seda lauset alustada mingi kvalifikatsiooniga, nagu näiteks „On môeldav, et 11. septembri rünnakud...“ jne. Ja kuigi Vetik esitab Sirbi kirjutises huvitava teooria 'kultuuri geneetilisest immuunsüsteemist', siis varsti pärast seda ta kirjutab: "Tegemist on väi“erahvaste tüüpilise probleemiga, mille puhul tähtsale „teisele" vastandutakse n.ö. tähtsa „kolmanda“ kaudu. Eesti identiteedi toimemehhanismide mõistmiseks tulebki näha kahte erinevat suhet, mille puhul „mitteoma“ on läbi ajaloo olnud kas Ida vôi Lääs ... vastuhakk nõukogude rezhiimi survele ei väljendunud mitte ainult otseses vastupanus, vaid ka enda kultuurilises samastamises Läänega.“

Kas tõesti? Kas tõde ei ole hoopis see, et kui eestlased olid sadade aastate kestel venestamisohus, siis ainult üksikud 'vastandusid' vene survele sellega, et nad hakkasid 'kadakateks' ja 'samastasid' endid sakslastega. Eestlased säilitasid oma rahvatantsud, rahvalaulud, rahvaluule, kombed, mõtteviisid ja iseteadvuse, mille abil nad saavutasid oma iseseisvuse, ilma et nad oleksid püüdnud „soodustada blokkidevahelisi koalitsioone“ — nagu Vetik soovitab — ja ilma et nad oleksid osanud ega tahtnud kasutada teisi ja iseendid segadusse ajavaid suuri sõnu nagu 'kontseptuaalsus', 'paradigma', 'hegemoonilised tendentsid', 'identiteedi süvastruktuurid', 'semiootilise piiri funktsioonid' ja 'binaarne vôi ternaarne strateegia'. Eestlased said vabaks, sest nad tahtsid lahti saada võõrast ja ülekohtusest võimust ja olla head peremehed oma maal. Kas selline eesmärk on tõesti aegunud? Kas elu tõesti ei muutu enam kunagi endiseks?

Märkmed: