Juuni alguses tuli Eesti Rahvusteater taas välja oma uue etendusega, milleks oli Norman Krasna komöödia „Kättemaks on magus“. Nagu Ain Söödor sissejuhatuses ütles, oli see näidend kirjutatud aastakümneid tagasi, kuid tema oli seda tõlkides teinud ka mõningaid ümberkohandusi tänapäeva oludele, nii et võisime kujutleda neid sündmusi toimuvat just käesoleval kevadel.

Seekord ei astutud üles mitte Eesti Maja suure saali laval nagu tavaks saanud, vaid hoopis Taavo Söödori Teatristuudios Toronto südalinnas, kus on 35 istekohta ja kus vaataja kontakt näitlejaga on kui mitte just otseselt intiimne hingeõhu tundmine, siis kaudsemas mõistes siiski justkui ühes rütmis hingamine. (Huvitav oleks teada näitlejate seisukohta — kas selline lähedus publikuga lisab neile pinget või hajutab olemasolevadki, luues õhkkonna nagu näiteks heas seltskondlikus ringis, kus kõik üksteist tunnevad ega pelga oma emotsioone välja tuua.)

Publik võis end kindlasti tunda kui kaasosaline selles New Yorgi korteris, kus elas tuntud lavastaja ja näitlejanna Jane Kimball (teda kehastas Asta Söödor, kes oli ka etenduse näitejuht) ning kus kogu sündmustik toimus ikka nendesamade inimsuhetega seonduva ümber, millele ajast aega on püütud vastust leida. Olgu selleks peitusemäng kahe teineteisest hooliva inimese vahel, oma tunnete varjamine kartuses haiget saada või hoopis kohandumine teise inimese ja tema nõrkade külgedega ning veidrustegagi — eks seda tea igaüks, kes paarisuhtes olnud. Ja läbi aegade püsinud justkui eksistentsiaalne teema — kas parem on olla üksi või kahekesi, kas elada teise inimesega lihtsalt selleks, et vältida üksindust või tunda rõõmu suhtest, mis on mõlemale poolele rikastav ja hingele vajalik, iseasi kui palju kompromisse tuleb teha selle saavutamiseks.

Mida küpsemas eas inimene, seda tähtsama värvingu need küsimused omandavad. Näidendi peategelane ei olnud enam esimeses nooruses, vaid keskikka jõudnud omal alal palju saavutanud ja hinnatud daam, kes oli kolm aastat tagasi lesestunud. Tema olekust õhkus kurbust, resignatsiooni ja tüdimust, hing ihkas midagi enamat kui senine elu ja töö, nii oli ta mõneks ajaks Pariisi sõitnud, kus tal oma sõnul igav hakkas ja kus potentsiaalne armusuhe elegantse inglise koloneliga ei saanudki alata, kuna daami arvates polnud neil millestki rääkida. Näidendi algul on ta äsja Pariisist naasnud, kui korterisse saabub oma järjekordselt osturetkelt tema Washingtonis elav ääretult temperamentne õde Margaret Munson (Ester Mandra), kel on koos tagasihoidliku diplomaadist abikaasa Alfred Munsoniga (Ernst Vähi) ees tähtis lõunasöök, kuhu nad ka Jane’i tungivalt kaasa kutsuvad. Õe põhimureks tundub olevat Jane’ile kaasa leidmine ehk siis ei mõista ta, miks õde võimalikele kandidaatidele nõnda kõrgeid nõudmisi seab. Margaret ja Alfred moodustavad vaatamata oma erinevustele igati koloriitse paari, kelle aktiivne ja kohati väsitavgi roll üksiku õe elus on märkimisväärne.

Eks ole paljudel jutustada oma esmakohtumisest armsa inimesega lausa hämmastavaid lugusid, enamasti õnn aga just n-ö otse uksest sisse ei astu. Härra Philip Clair (Ain Söödor), keda seovad Alfred Munsoniga ametialased suhted, saabubki koos viimasega üsna pea Jane’i korterisse. Tutvustamise järel selgub, et kuigi ollakse ametlikult n-ö võõrad, teab Philip naist kui esmaklassilist lavastajat ja näitlejat, kes suurest austusest tema talendi vastu (või kes teab, äkki salaarmastusest?) pole jätnud aastate jooksul vahele mitte ühtegi tema näidendit. Kahe inimese vahel tekib väheseid viisakusfraase vahetades mingi side ja Jane, kes esmalt ei tahtnud kuuldagi diplomaatilisele vastuvõtule kaasatulemisest, sai selleks „intelligentse põhjuse“, kui Philip seda väga soovis. Ühise teatrikülastuse järel veel samal õhtul saabuvad Jane ja Philip tagasi naise korterisse, kus räägitakse teatri teemadel, puudutades vaikselt ka eraelu ja huvisid; õrnalt kombatakse ka teineteise isikliku elu suunas, kus n-ö pommuudisena selgub, et Philip on abielus, kuigi enda sõnul ei ela naisega koos — väljendades justkui soovimatust seda öelda, kuna nõnda väitvat kõik abielumehed. Siiski lepitakse kokku järgmine kokkusaamine ning ei Jane ega vaataja tea, missuguseid üllatusi see nii siirana tunduv uus tuttav endas peidab. Sest potentsiaalne armulugu, mis vaataja silma all arenes esmalt selgelt ja lihtsalt, võtab uusi ja ettearvamatuid pöördeid: publik ei tea, mida pakub järgmine pilt, sest võimalusi ja teid on mitmeid, mida mööda minna, ja samuti, kuidas minna.

Vahepeal on ka Jane leidnud oma elule uut vürtsi: ta on otsustanud võtta vastu pakkumise lavastada Norman Krasna komöödiat „Kättemaks on magus“. Siin saavadki kokku lava- ja päriselu: nii mõnigi kord ütleb Jane ülimalt rolli sisseelanuna midagi niisugust, mis kuulunuks lavale ja mitte eraellu; vaataja peab lahti mõtestama, kas oli see kavatsuslik või spontaanne. Siit hargnevad otsekohe mõtted näitleja eraelu teemale laiemalt: teame ju kõik Hollywoodi stiilis suhteid ja abielusid, mida seltskonnaajakirjanduse vahendusel võime võtta kui ilusat muinasjuttu või siis läbi huumoriprisma, ent omamoodi põnev on küsimus, kui palju oma näitleja-professionaalsusest kasutab ta tavaelus?

Otsustavaks proovikiviks nende kahe inimese suhetes saab see, kui Philip tahetakse lähetada kolmeks kuuks Londonisse tähtsat lepingut välja töötama. Siit saavadki alguse mitmed arusaamatused, mis kohati ähvardavad selle ilusa algusega loo lausa läbi kukutada — valusaks momendiks saab olema mitte Londonisse minek, vaid hoopis põhimõtteline vale. Selgub, et Philip ei olegi abielus, vaid poissmees. Ja malbe Jane, kellest ei või aimata midagi sellist, hakkab sepitsema kättemaksuplaani, tuues suhtesse sisse armukadedusstseeni ehk teise mehe, keda peab kehastama olude sunnil ja vastu tahtmist õemees Alfred, soliidne ja vaoshoitud diplomaat.

Kättemaks õnnestub esmapilgul, ent puändiks ei lähe siiski kõik plaanide kohaselt, mis saab heas mõttes saatuslikuks mõlemale peategelasele. Argumendid, mida vahetatakse, vaibuvad tasapisi ja kaks inimest leiavad väheste sõnadega, et nad vajavad teineteist. Järgneb abieluettepanek... Ja publik, kes oli nagu teekaaslaseks sel kahe inimese lool, tunneb rõõmu, et jõuti õnnelikult sadamasse.

Kuigi tegemist on komöödiaga, leidsid seal kajastamist kõik üldinimlikud ja tõsised probleemid: armastus, armukadedus, solvumine, selle väljaelamine ja nagu pealkiri ütleb, kättemaks... Ka inimloomuse mitmed aspektid. Inimeste erinevused, nende tunnete väljendumine, tegutsemine seatud eesmärkide nimel... Miks on üldiselt levinud arvamine, et mehed ei taha abielluda, kartes vastutust; kuid sellel on ka omad tagamaad, mis Philipi karakteri näol avanevad.

Elu jäljendab kunsti, on üks lause, mis Jane ütles. Sel on lahtimõtestatult väga sügav tähendus, millega heameelega selle ülevaate siinkohal lõpetakski.

Märkmed: