Eesti Rahvusteater tunneb oma publikut, publik omakorda Eesti Rahvusteatrit. Eelarvamustega teatrisse ei minda, kuna on teada, et Eesti Rahvusteater hindab kunstiküpsust, tundeehtsust ja hingesügavust laval. Viimastel aastatel, arvestades paratamatu faktina kindla publiku eakust, on rahvale mängitud mitte moodsat ja sensatsioonilist ning sellega pahatihti seotud võikusi, vaid seda, mis on väärtuslik, igavene, ja ilus. Seda esiteks põhimõtte pärast, mitte demograafilise realiteedi tõttu, teiseks aga — nii see meie elu ise ongi.
Julgelt võis niisiis jürikuu 24. päeval arvestada, et „Ilus Elu”, tänavune ER kevadlavastus täidab arstiretsepti. Mõtlemapanevat meelelahutust, mitte ülepakutut, mitte keerulist, vaid just sellist, nagu soojale varakevadisele õhtupoolikule, kui elu pungil pungadest kõikjalt pakatab, peaks pakkuma.
Asta Söödori lavastus Norman Barasch’i ja Carroll Moore’i komöödiast jälgis kindlat malli. Barasch ja Moore on võõrad nimed paljudele — ehk aitab teadmine, et kuulsuse ja sellega kaasnevalt suurima sissetuleku — saavutasid näitekirjanikud televisioonile kirjutades, eriti Mary Tyler Moore Show ja Rhoda seeriad tõid loorbereid. Seega teadmine, et sitcom meistrite sulest näidend, pesueht ameerikaliku huumori ja tõsielu „blend” — raha ja vahekorrad — olid luubi all, peaks andma tausta lugejale, kes teatrisse ei pääsenud.
Näidendi teljeks ongi ameerikalik mure. George Kimball (keda võrratult kehastas Ain Söödor) on New Yorgi äärelinna elanik, kes leiba teenib elektri- ja elektrooniliste vidinate meisterdamise ettevõttes (ilma milleta näiteks Pittsburgh peaks pimedas kobama), põeb hüpohondriat. Iga piste rinnas, iga valu ülakehas sugereerib surma tulekut. Abikaasa Judy (maitseka tagasihoidlikkusega tõlgendas Asta Söödor tema muresid), on ammu selle olukorraga harjunud. George ja Judy ootavad viimase kooliaegse kavaleri Berti (Enno Õunapuu on loodud selliste kujude mängimiseks) külaskäiku Texasest. Bert on õlimees, miljonär, poissmees, ja mis kõige tähtsam, ta pole oma esimest armumist unustanud.
Naabrimees, advokaat Arnold (kelle tõsiduse, kaastunde või „auru all” oleku tõi lavale eksimatult Siegfried Preem), satub George’i vandenõusse. Kuna surm on juba silmapiiril, tehakse, mida teha saab, et Judy ei peaks üksi, eluvõõrana, seilama lese elu, karidele jooksma kapitalismi julmal tormilisel merel.
Vürtsi lisab siin Igaviku Aia kalmistu müüjamees Akins (Kaljo Anja, kes nautis viimseni oma rolli nüansside esitust) parseldab rõõmsalt Georgeile tema abikaasa „üllatuseks” hauaplatse.
Aimata võib neid keerdkäike, mis siis Kimballe ja nende lähedasi kimbutavad, kuid mitte kõiki. Efektselt lisatakse koshmaarseid, unenäolisi ettekujutusi lavanurgas. Kuna Eesti Maja lava pole mitte teatrisõbralik, siis tuleb seda lahendust siin kiita!
Sitcomi stiilis saab naerda nii oodatult kui ootamatutel aegadel, ja ega see pole vist kellelegi üllatuseks, kui leiame, et elu on hea, elu on väärt elamist, elu on tõepoolest ilus. Denouement on ameerikalik, aga mitte jahmatavalt nii.
Lavastaja Asta Söödori saavutuseks tuleb lugeda seda, et tekstikiusatuste ohvriks ei langenud ükski näitleja. Siegfried Preem on juba meister selles, kuidas topsisõpra laval tagasihoidlikult, kuid usutavalt esitada. Tema esinemine tõi vist kõige rohkem teenitud naerupuhanguid esile. Enno Õunapuu lai naeratus, sõbralik persoon nn „suurem-kui-elu” rollis täitis kõiki osa nõudeid. Ernst Vähi võiks noortele näitlejatele õppetunde anda, kuidas astuda rolli. Kaljo Anja demonstreerib samuti, kuidas lavakogemus vaid kulmukergituse või sõnarõhutusega võib publikule hetkega edasi anda väga palju.
Kui arvestada, et Ain ja Asta Söödor mängisid ka peaosades, siis jääb õigetest sõnadest puudu. Soov professionaalselt, tasemel meie teatripublikule kunstiküpset komöödiat esitada, on Eesti Rahvusteatri rahvast tiivustanud, publiku aplaus seda ka kviteeris.
Ludwig Lewissohn leidis, et teatrikunst viib rohkem kui ükski teine kunst inimese mõteteni, mis tegelevad natuuri ja saatusega. Avalikult valutsedes, õnne otsides, surma kartes, elu ilu tunnetades — seda koos, Tynani kolmik-koostise peegelduses — võiks ju asi viletsam olla!
Siinne pole teadagi arvustus ega kriitika — oleks, et „Ilus Elu“ mängiks off-off-Broadview järgmised kuus kuud, siis ehk lisaks piletiostjale rohkem mõttematerjali. Eesti Rahvusteatrile aga kaks sõbralikku küsimust: kas oli tarvis kavalehel kahte Jaani — Krossi ja Tättet torkida? Mõnelegi publikust istus Tallinna Linnateatri hiljutine „Palju õnne argipäevaks” Toronto lavastus; ka oli kindlasti neid, kes lugesid „Tahtamaast“ välja rohkemat kui ühe vanema kirjaniku katset moodsusega eksperimenteerida.
Teine aga — mis sai siis selle koeraga? Reklaamiafishshidel figureeris koerafoto, Kimballide koera surm olevat olnud neile vapustav elamus, seinalt koristati näidendi käigus peni pildid — mis tast siis sai? Või oli see Barasch/Moore versioon Tshehhovi püstolist, mis esimese vaatuse ajal peab seinal rippuma, sest kolmanda vaatuse ajal tuleb paugutada.
Kuna „Ilus Elu“ oli ainult kahes vaatuses, siis jääb mõnigi küsima: kas ainult Igaviku Aias, pügatud künka kõrval võib ütleda — da liegt der Hund begraben?