Erika Aulik. Viru tänav ja teised.
Koostanud ja toimetanud Anne Velliste.
Tallinn, Kirjastus Varrak 2004, 542(1) lk.

Nii nagu Fifth Avenue ja Broadway nimetamine toob silmade ette New Yorgi südalinna sära ning Pennsylvania avenüü Washingtonis Valge Maja ja Kapitooliumi, kutsub Viru tänav ellu nii mälestusi kui vaateid Tallinna kesklinnast. Koos Harju ja Viru tänava ning Raekoja platsiga andis eriti Viru tänav Tallinnale aastakümneid eripära ja mainet.

Tallinna meenutades iseloomustab „Väliseestlase kalender 1973" (lk. 156) seda järgnevalt:

„Viru tänavat kutsuti Tallinna peatänavaks, kuigi ka Harju tänaval ei olnud liiklust ehk palju vähem. Siin olid ärid, kinod, restoranid, asutuste bürood. Kinod „Helios”, „Bi-Ba-Bo”, „Scandia” või kuidas nende nimed kõik olid, andsid õhtuti oma tuledega tänavale nagu suurlinna sära, kuigi meil kinoreklaamituled ei olnud küll nii kriiskavad nagu Ameerikas.”

Neid mälestusi elustab Tallinna parimaks peetud tütarlaste koolis, Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis hariduse omandanud Erika Aulik. Nõukogude ajal kirjapandud meenutused on hoolikalt organiseeritult esitanud toimetaja Anne Velliste, mis teeb raamatu lugemise ning seal kirjeldatud isikute ja sündmuste jälgimise kergeks ja isegi põnevaks.

Olles alustanud teenistust juudi ärimeeste karusnahaäris Viru tänaval, omas Erika hiljem ise äri Harju tänaval. Okupatsiooniaastatel töötas ta Kirjastuskeskuses. Kõigist neist asutustest ja nendega seotud inimestest on antud elavad ja üksikasjalikud kirjeldused, aga autor on peaaegu fotograafilise täpsusega kirjeldanud ka ehitisi ning maalinud elavaid looduspilte. Viimased kirjeldavad lapsepõlvekodu Läänemaal, vanematekodu Liivalaia/Kaasani tänavate rajoonis ja hilisema elukoha ümbrust Männiku-Valdeku piirkonnas Nõmmel.

Abiellunud Tallinnas tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga, sattus Erika seltskonda, kus tal olid head suhted kirjanduse- ja kultuuri-inimestega — sh lähemate sõpradena Marie Underi ja Artur Adsoniga, keelemees Johannes Aaviku abikaasa Allyga, Friedebert ja Elo Tuglase ja Hermann Evertiga. Tal oli kokkupuuteid ka selliste kirjanduse- ja kultuuritegelastega nagu August Mälk, August Gailit, Ants Laikmaa, Juhan Raudsepp, dr. Paul Pedusaar jt. Tööalal sattus ta kokku Juhan Sütiste, Paul Amburi, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja rea teiste kirjastusalal tegutsenutega. Tema iseloomustused nendest on üldiselt erapooletud ja ilma erilise poliitilise maiguta.

Teiste sündmuste hulgas leiab kirjeldamist Tallinna pommitamine ja põlemine 9. märtsil 1944. Üksikasjalikult on kirja pandud perekondadele ja erinevatele elurajoonidele tekitatud kahjud.

Aulikutel oli kavatsus põgeneda Rootsi septembris 1944. See ebaõnnestus ja nad pöördusid Läänemaa rannalt tagasi koju. Sama saatus tabas ka Tuglaseid. Kirjeldus sellest teekonnast on sarnane Jaan Krossi omale tema mälestustes. Välja pääsesid aga Adolf Auliku kaks venda perekondadega, kellest on jäänud järeltulijaid. Adolfil ja Erikal endil lapsi ei olnud.

Erika Auliku mälestused on „raamat Tallinnast. Ja see on raamat tallinlastest”, kirjutab eessõnas Trivimi Velliste. Kuid ta on huvipakkuv ka kõigile teistele, kes on huvitatud II maailmasõja eelse Tallinna mitmekülgsusest ja okupatsiooni esimeste aastakümnete oludest. Tabavate ja asjalike isiku- ja suhetekirjelduste tõttu on need väärtuslikuks varaallikaks kultuuriajaloolastele ja sotsioloogidele.

Märkmed: