„Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” /Jh 20:19/
Evangelistid kirjeldavad meile Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmist lihtsates, arusaadavates sõnades. Me ei leia teoloogilist arutelu ega raskeid, mõõdukaid ja nüanssideni läbikaalutud lauseid. Küll on kirjeldatud asjade käik nii, kuidas Jeesuse jünger Johannes seda oma silmaga nägi.
Mõni päev pärast Suurt Reedet, kus lein ja hirm valdas nende südameid, „tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Ühe lausega on meid asetatud Ülestõusmispüha valgusesse, Jumala suurtest tegudest kõige suuremasse.
Jeesus oli surnud. Jeesus on üles äratatud. Nii lihtsalt kirjeldatakse maailma ajaloo suurimat draamat, mille autoriks ja peategelaseks on Jumal ise. See on jumalik-inimlik draama, kosmoloogilise tagapõhjaga, mille lavaks on meie maailm. Nii nagu draamades ikka, leidub ka selles jumalik-inimlikus draamas kolm vaatust.
Esimene vaatus: „Raudne eesriie”
Ja suur kivi veeretati hauakoopa uksele. Raudne eesriie – surm – oli lõpetanud Jeesuse maise töö ja tegevuse. Inimsilm pole võimeline selle taha nägema. Rooma sõdurid pitseerivad massiivse kivi kinni, vahisalk jääb valvates kohale. Kuulujutud rääkisid, et Jeesus olevat öelnud, nagu tuleks ta surnuteriigist tagasi. Surm on aga läbinähtamatu, läbipääsmatu raudne eesriie. Sealt ei tule keegi jäädavalt tagasi.
Kui arheoloogid hakkasid üles kaevama vanu Rooma surnuaedu, siis nad leidsid mälestusmärkidelt seitse tähte: NF, F, NS, NC. Need tähed olid Rooma riigis sama tutud kui RIP. Lahtikirjutatult tähendasid need järgmist: NON FUI, FUI, NON SUM, NON CURO. „Mind ei olnud. Ma olin. Mind ei ole. Mul on ükskõik”. Ei tea, kas rooma sõdurid raiusid need tähed ka Jeesuse hauakivile? Tõenäoliselt, sest roomlased austasid kombeid ja korda. Kuid nad eksisid!
Teine vaatus: „Kaotus”
Mida tegid inimesed, kes osalesid Suure Reede draamas, laupäeval? Rahvahulgad läksid koju. Nad olid karjunud: „Löö ta risti!” Nad olid oma tahtmise saanud. Ülempreestrid Kaifas ja Hannas olid iseendaga väga rahul. Viimaks ometi kõrvaldati see tülitegija Naatsaretist. Nad olid säilitanud oma status quo. Midagi ei ole ju enam püha, kui templi autoriteeti õõnestatakse ja veel kõige pühama Jumala nimel; see oleks jumalateotus! – nii nad arvasid.
Pilaatus oli rahutu. Tema abikaasa süüdistas teda süütu vere valamises. Pilaatuse peamine ülesanne oli aga rahu hoidmine Palestiinas. Rooma ei lubanud keisri kõrvale teisi valitsejaid. Kuid Jeesus oli ennast nimetanud kuningaks. Nii kirjutaski Pilaatus Jeesuse surmaotsuse põhjuse ja laskis selle naelutada risti külge: „Jeesus, naatsaretlane, juutide kuningas”.
Barabas tänas Jumalat, et temal oli nii hästi läinud ja ta pääses kindlast surmast. Aga jüngrid? Kas võisid nad unustada oma põgenemist ajal, mil Jeesus Ketsemani aias arreteeriti? Kas Peetrus ei nutnud südamest, kahetsedes oma Issanda salgamist? Kas ei olnud kõigi südametes kaebus: Jumal, Sa ei tõstnud sõrmegi Jeesuse kaitseks! Kibedus, pettumus ning lein matsid kõigi Jeesuse sõprade hingi.
Elu veeretab kive, matab lootused, lööb unistused risti. Tõde on alati tapalaval. Vale istub troonil. Kannatus, haigus ja surm käivad oma võiduteed.
Kolmas vaatus: „Jumal purustab raudse eesriide”
Mis inimlikult vaadates näis lõplik kaotus, oli püha Jumala lõplik võit. Viimane läbipääsmatu tõkkevall – surm – sai jäädavalt murtud. Selle rõõmusõnumiga Jumala Püha Vaimu väes läks kirik maailma.
Ülestõusmispüha ei ole V-Day. Võidupüha mälestus kaugest minevikust. Kristus elab täna. See on kõige tähtsam. Apostlid ei kuulutanud Jeesuse ülestõusmist kui üht isoleeritud ajaloosündmust – nii, nagu näiteks Laatsaruse ülesäratamist. Nad kuulutasid Jeesuse ülestõusmist kui meie, sinu ja minu lunastuse alusmüüri. Kristus on üles tõusnud. Selle kaudu pakub Jumala arm pattude andeksandmist ja igavese elu kindlat lootust Jeesuse juures.
Meil tuleb seda õigesti mõista. Rõõmusõnum kuulutab: meil on osadus Jeesuse Kristusega. Osadus on võtmesõna. Meie kuulume nüüd ühte. Seda osadust kutsub esile meie südameis Püha Vaim, kes meile pidevalt Jeesust meelde tuletab. Muutub selgeks meie edaspidine hoiak. Osadus Jeesusega tähendab, et meie kuulume Temale ja hoiame Tema poole, tunnistades: Jeesus on minu elu Issand.
Kirik aitab meid. Kirik teeb selle osaduse nähtavaks. Me oleme ristitud Jeesuse surma ja ülestõusmise sisse. Veini ja leiva näol meie võtame Jeesuse ihu ja verd konkreetselt enese sisse. Sakramendid on kiriku omand, nad ei kuulu meile. Nende läbi töötab Jumala Vaim.
Jeesuses oleme surnud oma vanale minale ja selle mõtteviisile, ning üles tõusnud uuele elule. Oleme uuesti sündinud.
Kive veeretatakse ikka meie eluteele, me ei pääse kannatustest. Mõnikord seisame otsekui raudse eesriide taga. Ja ometi teame, et Jumala armastus ei lahku meist. Koos apostel Paulusega võime oma vaimus laulda: „Tänu Jumalale, kes meile elus ja surmas võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”
Öelgu Elu Issand sinulegi: „RAHU SULLE!” Aamen.
