Vastuseks Eesti Presidendi uusaastakõne üleskutsele – Kirjuta Eestile

Vaadeldes meie ühiskonnaarengu põhisuundi, selgub üsna kiiresti, et meie riigi ja rahva ellujäämiseks vajalik poliitika on aegamisi asendatud erahuvidel baseeruva erakondliku poliitikaga. See on nagu templirüütlite võitlus uskmatute vastu. See on nagu katlamaja, millele iga paari aasta järel valimiste kaudu tuli alla aetakse, et näitemänguühiskond jätkuda saaks. See on nagu religioosne rituaal, mida me usume ja mis pidavat sillutama teed helge tulevikus suunas. Poliitpartorgia poolt vaadatuna tuletab see aga meelde paganatele tule viimise rituaali, mida saab teha pühakirjatekstide, liturgiate ja võimupositsiooni levitamise kaudu. Nagu munkrüütlite ajal on kõik endiselt allutatud ordu-usulisele juhile ehk ordumeistrile. Seda struktuuri kopeeritakse järjekindlalt tänase päevani ja mis peamine - see toimib.
Iga templirüütliga, kes orduga liitub, sõlmitakse selle sõjakäigu läbiviimiseks vastav leping, mille kohaselt ta peab tegelema vaid palvetamise ja sõdimisega. Sõdida tuleb aga nende vastu, kes on teise uskumuse kandjad. Kirja on pandud reeglina see, millises olukorras ta tohib lahinguväljalt taanduda, või see, kuidas ta peab kaitsma enda langenud või haavatud orduvendasid. Selle reeglistiku eiramisel ähvardab orduvenda erakonnast väljaheitmine.
Meie valla- ja linnavalitsused on nagu on nagu feoodid ehk maavaldused, mida orduvennad sõjaliste teenete eest maaisandate käest oma valdusse saab, et talupoegi paremini ekspluateerida. Majanduslikku efektiivsust hinnatakse sellises feoodis aga selle järgi, mida rohkem kümnist saab talupoegadelt välja nõuda. Munkrüütlite ajastul piirati orduvenna paiksust kolme kuni viie aastaga, et munkrüütlil ei tekiks seoseid kohaliku kinnisvaraga ja äridega, sest see piiras olulisel määral tema tegevusvälja ja muutis tema läbi selle haavatavamaks. Selle reegli rikkumine tähendas ordust väljaheitmist.
Meie ajal, on ordust väljaheitmine, aga isegi kasulik: siis ei pea enam orduvennad ordu eeskirjadest kinni pidama ja võivad tegutseda vabalt nii, kuidas ise õigeks peavad. Selliseid mõõgavendi ei olnud meie riigi alguse aegadel palju. Kuid nende kõrilõikajate arv ja kvalifikatsioon on läbi ajaloo pidevalt kasvanud ning nende toimepandud kuriteod tulevad kõigi üllatusena päevavalgele alles peale võimuvahetust.
Industrialiseerimisega tulenevalt kaasnenud jõukuse tõusuga on poliitiliste orduvendade hulk meie aladel kasvanud pidevalt. Iga poliitiline orduvend varustab ennast relvavendade, varustajate ja kannupoistega ning nende teeneid tuleb tasustada hästi. Nende töötasu sõltub omakorda sellest, kui suurt piirkonda ordumeister nende abil paljaks suudab röövida. Poliitiline orduvend ei ole kindlasti üksikvõitleja. Kannupoisse eristab rüütlitest halvem sõjavarustus, turvise kvaliteet, retooriline võimekus ja retooriline võimekus ja pühakirjade tundmise oskus.
Tänapäeva orduvenna kvaliteeti illustreerivad eelkõige suuremate ratastega tõldadega ringi ajamine. See on orjarahvale piisav argument demonstreerimaks, kes on peremees. Nii asendati kohalik Eesti kuningate ajastu Jupijumalate ajastuga. Murrang toimus 1343. aasta 23. aprillil kui neli Eesti kuningat orduvendade poolt mättasse löödi, siis ei osanud veel keegi arvata, et see sõda kestab tänaseni. Kui siis tõi see esile Jüriöö ülestõusu, siis nüüd tuleb välja, et kohalikud kuningad on ordumeistri teenistusse asudes aitavad tal rahvast röövida. Kui Eestlaste malev Lembitu ja Meeme juhtimisel Ümera piirkonna orduvendasid röövisid, siis peeti neidki separatistideks. Sealjuures riisuti seal preestriks olnud Läti Henriku vara ja süüdati tema kirik. Paraku teame me ajalugu Läti-Hendriku kroonika mitte Lembitu kaudu. Huvitav, mida võiks meie Lembitu arvata loost - kui me enda vabadusvõitluse sümbolina kasutame selle sama kirikukorra poolt maale toodud risti, mille vastu eestlaste malev sõda pidas. Selge on ka see et selle tõe moonutamise kallal on tehtud tõsist tööd. Eelneva seiga võib kokku võtta vaid selliselt; rahvas kes ei mäleta ja ei oska seostada enda minevikku elab tulevikuta.
Ajalooliselt on orduvendade võim väiksem nendel maa-aladel, kus on sood, rabad ning läbipääsmatud metsad. Nendes piirkondades on raskem orduvendadel enda võimu kehtestada, pühakirjatekste levitada ja makse koguda. Tänapäeva mõistes olid need alad orduvendadele majanduslikult ebaefektiivsed. Seega tuleb luua olukord, kus talupoegade olukord nendel aladel tuleb elutähtsate teenuste kättesaamatuks muutmise kaudu võimalikult kibedaks muuta. Talupoegadele tuleb aga leida motivatsioon metsade maha raiumiseks, soode kuivendamiseks, turba kaevandamiseks ja maakivist elektripõletamiseks. Kõik ikka selleks et see maaisandate pangaarve täidaks ja nendel õnne õuele tooks.
Kui orduvendade jõud talupoegadele peale ei hakka, siis tuleb appi kutsuda ordumeistri enda poolt eriväljaõppe saanud palgasõdurid, kes on tõhusaks abiks kohalike uskmatute allutamisel. Kohalikud orduvennad on aga ordumeistrile tänulikud selle eest, kui Brüsseli ametinikke neile appi saadetakse, et kohalikel talupoegadel käsa väänata ja tuupi teha. See, kui ordumeister Brüsseli mõõgavendasid kohalikele appi saadab, tõstab ka kohalike orduvendade tähtsust. Kuna paganarahva kirjalik väljendamisoskus on endiselt kesine ja trükipressid ordumeistrite kontrolli all - siis on paganarahvast Brüsseli ordumeistritel ning nende pühakirjatekstidele kergem allutada.
Et kohapealsed talupojad möllama ei hakkaks, tuleb nendele luua illusioon, et nad peavadki võimalikult kaugetel maadel orjatööl käima. See loob omaette eeldused selleks, et kohalike talupoegade perekondlikud probleemid läheksid niivõrd suureks, et nad ei avaldaks orduvendadele vastupanu ning neelaksid alla ilma tõrgeteta pühakirjatekstidesse kirja pandud tõdesid, mille kaudu maarahvast paremini orjastada. Seda tuleb teha nii paganarahval igasugune otsustusõigus, iseseisvalt mõtlemise ning algatuse võimekus puuduksid ja et nad ei tahakski seda isegi omada, sest sellega kaasnev vastutuskoorem on see, mida nad kanda ei suuda ega hiljem enam tahagi. Just tahte tapmine näitab selle okupatsiooni kvaliteeti. Seda tuleb paganarahvale õpetada juba maast madalast. Peale seda loobuvad nad vabatahtlikult õigustest enda maale ja valitsevale korrale. Neile piisab näilise otsustusõiguse ja demokraatia etendusest, kus valiku luuakse ordumeistrite poolt ette ja maarahvas saab valida vaid ordumeistrite ette antud helge tulevikuvalemite vahel. Seda nimetataksegi tänapäeval demokraatiaks ehk ``rahvavõimuks``. Ilmselt on see sama demokraatlik kui Nõukogude kord Gulagi Arhipelaagil. Aga paganarahvale tuleb anda selline haridus, mis seda tuvastada ei suudaks.
Orjarahvale tuleb luua valikuvabaduse illusioon et ta saab ise endale orduvenna iseseisvalt valida. Näilise valikuvabaduse kaudu võõrutatakse talupoegi isemõtlemisest, kuni selleni, et välistuvad talupoegadele kasulikud otsused valikute rivis. Piltlikult öeldes: teeb ta valiku selle vahel, millisele orjapidajale alluda. Siinkohal on tegudeorjus asendatud maksuorjusega, orjaturg asendatud Euroopa Liidu tööjõuturuga. Selle kaudu luuakse olukord, kus ei seata kahtluse alla orjapidamist ennast. See välistab orduvennale vastuhaku. See välistab orduvennale vastuhaku. Veelgi enam, valiku teinud talupojad hakkavad nende endi poolt valitud orduvendasid toetama ja kaitsma. See tagab orduvendade võimul oleku kestvuse. Ori ollakse edasi kuid paganarahvale ei tohi seda öelda.
Andes talupoegadele teadmised, mis vastupanuvõime välistaksid on paigavaimsusest võõrutamine. Selleks tuleb kohalike jupijumalate lapsed ja ka kuulekamad talupojad kirikukoolidesse väljaõppele saata, kus nende metsarahva vaim lõplikult murtakse. Talupoegadelt tuleb ära võtta uue põlvkonna kasvatamise õigus. Sellega saavad edukalt hakkama orduvendade poolt vastava väljaõppe saanud kirikuõpetajad, kes seisavad viimse hingetõmbeni selle eest, et kohalikust talupojast kuulekat orja kasvatada, sest tema rolliks on olla vaid konkurentsivõimelise isendi kasvatamine Euroopa tööjõuturu tarbeks (loe orjaturule). See on üks tõhusamaid mooduseid, kuidas kohalikes talupoegades kuulekust kasvatada ja vaimselt kooletada, mida tänapäeval koolitamise nime all tuntakse. Kui on teada et kool, kooletama, koolema ja soome keelest sõna kouluttamaan on kõik ühe tüvega, siis saame järeldada, millega tänapäeva kooliharidus tegelikult tegeleb. Näiteks veel sajand tagasi oskas kolm talve külakooli käinud noormees endale perekonna luua, varustada perekonda toiduga, elamispinnaga, lahendada jäätmemajanduse ja sõltumatu energiavajaduse probleemi; siis tänapäeval ülikooli lõpetanud inimene sellega toime ei tule. Kohalikud talupojad tuleb selle hariduse nimel omavahel veel konkureerima panna, et nende lastest orduvendadele võimalikult paremaid teenreid kasvatada. Kogu seda süsteemi peab täiendama ideaaliga, mida ühiskondlikus korras ekslikult demokraatiaks nimetatakse.
Peamine eesmärk on olnud ikka - kohalike hõimude usku pööramine, mille ainsaks eesmärgiks on paigavaimsuse ja põlisrahvaste kodutunde hävitamine. Põlisrahvas tuleb taandada ressursi tasemele, millest tuleb majanduskasvu saavutamiseks välja väänata viimased elumahlad. Seega on kohalikud talupojad valiku ees: kas alluda piiskoppidele ja nende poolt värvatud mõõgavendadele, või mõõk käes vastu astuda sellele vaimsele, kultuurilisele, kui ka sõjalisele okupatsioonile. Kui aga kohalikud talupojad on kogu elu põldu pidanud ja vilepilli puhunud, siis on selge - sõjameest nendest ei ole, eriti veel siis, kui orduvennad nende endi nägu on ja nende endi keelt räägivad. Võiks ju ketuka anda küll aga ei tunne ju ära kes on omad, kes võõrad.
Parema okupatsiooni läbiviimiseks ja paigavaimsuse murdmiseks, tuleb leida endale ka liitlasi. Mida suurem liitlane leida, seda suuremaid kuritegusid saavad kohalikud ordumeistrid nende kaela veeretada. Orduvennad saavad nende kaugete jumalate selja taha varjuda, et kohalike talupoegade pahameelt vältida. Vallutatud aladel tuleb kehtestada veremaks. See tähendab: kui Euroopa Impeerium kuulutab välja sõjakäigu uskmatute vastu, siis kõik tema alluvad maad peavad varustama seda röövretke elavjõuga ja tapatehnikaga. Veel tõhusam oleks see, kui vasalliriigid saaksid saata oma ratsaväe jevr-oopa Impeeriumi huve kaitsma. Et vastupanu vältida tuleb sellest kujundatakse kohalikele orduvendadele hierarhilise staatuse küsimus. Sellisel juhul saadavad nad kohalike talupoegi suurima heameelega palgasõduriteks impeeriumipiire laiendama ja võõraid huve teenime. Seda peab kindlasti toetama ka vastav kirikuordenite süsteem, mis aitaks kinnistada kohalike orduvendade staatust talupoegade silmis. Selline staatus omakorda külvab soodsa pinnase uutele röövretkedele kaasa aitamisele ja õigustamisele.
Mistahes okupatsiooni tunnevad talupojad ära selle järg, kelle sümboolikat hakatakse siduma talvise ja suvise pööripäevaga. Vaevalt et Lehola Lembitu ja Meeme omal ajal talvisel pööripäeval juudijumala sünnipäeva tähistasid. Kuid meie teeme seda suurima heameelega. Igal juhul vahetasime võimuvahetusega kuuse otsas olevad viisnurgad kuusnurkade vastu välja. Me tegime seda ise ja me oleme selle üle uhked . See ongi meie iseseisvus. Orjarahvale piisas sellest ta ei osanudki paremat tahta.
Sellise ühiskonnakorralduse kandev mõte on selles, et orjarahvalt tuleb ära võtta kõik, mis temal on: aeg, informatsioon, intellekt, kodu, kodumaa ning järeltuleva põlvkonna kasvatusõigus. Sest selge on see, et kui ori varustada valede teadmistega, siis ta ei suuda, ega hiljem ka enam taha olla peremees enda kodumaal. Selle tagamiseks luuakse süsteemid, mis sisustaksid maksimaalsel määral orjarahva aega, edastatakse temale libateadmisi asjast mitte arusaamiseks, isoleerides tema lõpututesse liiklusummikutesse ja konkurentsiheitlusesse teineteise hävitamiseks, kõigis tema eri vormides. Selge on see et sellises sõjas ei taha mitte keegi teiseks jääda ja kehtib vaid tugevama õigus, mitte demokraatia. Selle tugevama õiguse ümber nimetamine demokraatiaks on etnotsiid. Kõige selle kultuurilise, etnilise, sotsiaalse ja vaimse tapatalgu õigustamiseks piisab talupoegadele vaid lõputu majanduskasvu amokijooksus käivitamisest.
Selgub et meie ühiskonda juhitakse siiani Liivi ordu aegsete meetodite alusel. Vaim on paigavaimsusest eraldamise tõttu nii nõdraks muutunud, et ei suuda mõõgavendade ordu okupatsiooni enam ära tunda.


Head vabariigi aastapäeva soovides
Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Selts.

Märkmed: