Tartu College’i juures tegutsev elulugude kirjutajate rühm tuli sel aastal viimast korda kokku kolmapäeval, 9. detsembril. Kokkutulek oli tavalisest pidulikum ja muidugi jõuluilmeline - nägusalt kaetud laud, suupisted, piparkoogid, advendiküünlad. Jõulupuhkusele minnakse erilises meeleolus, see periood on midagi enamat kui lihtsalt hingetõmbepaus.
Meenutati möödunud jõule ja iidseid jõulukombeid. Muist olid linnalapsed ja Eestist lahkunud nii noorelt, et otsisid vanemailt kinnitust kuuldusele, kuidas taludes mindi loomadele jõulutoitu viima. Jah, see komme oli maal sügavalt juurdunud. Taluinimesele olid koduloomad peaaegu pereliikmed. Mõeldamatud olid jõulud ehtsa vastraiutud kuuseta, mille okstel särasid küünlad elava hubiseva leegiga. Säraküünlad olid uudisasjad ja lastel andis imestada, et nende sädelus ei kõrvetanud käsi. Kui jutt kaldus jõuluvanale, meenus kellelegi, et selle kuub ei olnud iial punane. Jõulutaadi riietust, nagu seda siin mandril kantakse, ei tuntudki, vähemalt maal mitte. Pahupidi pööratud lambanahkne kasukas täitis kostüümi ülesannet ja jõuluvanal oli kombeks kõnelda isa, vanema venna või sulase häälega.
Mõned rühma liikmed olid veetnud oma nooruse Austraalias, kus jõulupuu all istuti põlvpükstes ja pühiti higi. Järgmisel päeval mindi merre ujuma.
Peeter Ilves ja Lya Haamer lugesid peatükke oma mälestustest, mida huviga kuulati ja kommenteeriti. Vaatamata ilmale, mis nagu kiuste just sel hommikul esmakordsalt ebasõbralikult talviseks pööras ja kokkutulnute arvu mõningal määral vähendas, valitses ruumis juba lapsepõlvest tuttav jõuluelevus. Selles meeleolus mindi lahku, soovides üksteisele jõulurõõmu- ja rahu, et 13. jaanuaril ühiselt tegevusaasta teist poolt alustada.
