Tähistades kodumaalt lahkumise 59. aastapäeva ja kogumiku „Mälutunglad II“ ilmumist, toimus esmaspäeval, 22. septembril Tartu College’i elulugude õpirühma kolmas esinemisõhtu. Prof. Tiina Kirssi juhendatud rühma liikmed esitasid katkendeid oma mälestuskildudest, kus ligi 3 tundi kestnud ettekannete jooksul ei tekkinud ühtegi igavat momenti.
Mõtteline seos kodumaalt lahkumise mälestamisega algas Ööbiku koori poolt esitatud kahe lauluga: „Hoia Jumal Eestit“ ja „Me lendame mesipuu poole“, mida juhatas Reet Lindau-Voksepp ja klaveril saatis Asta Ballstadt.
Avasõnas märkis dr. Tiina Kirss, et mälu, mis tuleb kusagilt sügavikust südamesoojaga üles, pole kahjuks alati puhas, kuid ta juhatab meid selgust saama rasketest aegadest. Mälu on ka kogukondlik vara, sest üksikisiku mälu seostub meie pagulaskogukonnas jagatavate pärimustega. Kui tavaliselt surevad inimestega koos nende kogemused, siis selles rühmas töötades kindlustame, et mälu ei kustu, vaid on trükisõnas paberile jäädvustatud.
Ellen Irs, Peeter Ilves, Paula Paloots-Adamovski ja Tarvo Toomes esitasid mälestusi lapsepõlvest kodumaal. Peeter Ilvese humoorikates seikades lapsepõlvest Pärnus olid keskseteks kujudeks tema isapoolne vanaema, kes alati kandis musti riideid ja leinaloori ja Peterburis õppinud juuksurist ema. Tarvo Toomese lapsepõlv möödus pisivennaga mängides Nõmmel, Ellen Irsi jutustus keskendus kooliajale Eesti Vabariigi algaastatel ja Paula Paloots-Adamovski meenutas, kuidas temale 7-aastasena mõjus Saksamaal elavate tädi ja täditütre külaskäik Eestisse 1935. aastal.
Maire Polashek ja Ants Virkus kirjeldasid erinevaid põgenemiskogemusi. Maire Polasheki mälestused viisid meid kodumaalt põgenemisele, mootorrattasõidule Nõmmelt sadamasse, kus isa saatis teda üksinda 12-aastasena laevale „Vaterland“ ja läks ise tagasi Nõmmele teiste pereliikmete järele. Põnevas loos kuulsime, kuidas noor tütarlaps laevalt põgenes, kui selgus, et teised pereliikmed ärasõidu ajaks kohale ei jõudnud ja nendega siiski hiljem kokku sai. „Vaterlandile“ järgnenud laeval „Moero“, mis teel Saksamaale sai Nõukogude pommilennukitelt täistabamuse ja hukkus üle kolme tuhande inimesega, polnud Rosside perel ruumi. Edasi kuulsime elavalt kirjeldatud põgenemist sõjakeerises, esiteks laeval „RO 24“ ja siis läbi Saksamaa Murnausse, kust neljaliikmeline pere hiljem, 1945.a. asus Rootsi ja lõpuks mootorrataski järele jõudis. Ants Virkus kirjeldas oma sõjakogemusi Eesti Diviisi sõdurina koos taganeva sõjaväega läbi Läti ja Preisimaa Saksamaale ning lõpuks Geislingeni põgenikelaagris.
Maie Ilves ja Virge Kasekamp kirjeldasid esimesi kogemusi Rootsi põgenikelaagrites. Virge Kasekamp võrdles 9-aastase lapse pilgu läbi 1945.a. pommitatud Saksamaalt saabumist puhtasse ja jõukasse Rootsi. Huvitavaks vahepalaks oli tema jutustus rootslasest laagrijuhist, kes põgenike toidu arvel hoidis endale raha kokku, mis tõi teiste mälukildude sekka realistlikuma pildi pagulaselu pahukülgedest. Maie Ilves kirjeldas 1945.a. kevadel Rootsi põgenikelaagrist Smålandisse usklike rootsi talupidajate, Jönssonite ja Svenssonite, juurde saabumist, kelle sõbralikes ja abivalmis kodudes peegeldus lõunarootsi vanavanemate päritolu.
Aino Müllerbeck kirjeldas laevasõitu Rootsist Ameerikasse koos abikaasaga ja saabumist Kanadasse. Sergei Rauk, kes oli Saaremaal sepaks õppinud, jutustas, kuidas ta Kanadas raha teenima hakkas, endale autod ostis ja „nooriku“ leidis. Asta Kaljuste pearõhk oli numbril 22, mil peaaegu maagiline tähtsus tema elus, mida saatsid sündmused Eestis, Taanis, Saksamaal ja Kanadas. Erik Purje keskendus mälestuste- ja minevikumosaiigi läbi poeetilistel mõtisklustel ja erinevate eluetappide sisetunnetustel.
Viimane esineja, Juta Ilves, kirjeldas humoorikalt seikasid värske immigrandi elust Kanadas ja oma pulmalugu 1952.a. Torontos, kus pulmaöö veedeti Stockholmist äsja saabunud külaliste majutamisega.
Pärast esinemist andis õhtu peakorraldaja prof. Tiina Kirss igale esinejale roosi ja palus kõiki kohvile. Tänati ka Tiina Kirssi ennast, sest ilma tema töö, vaeva ja oskuseta ei toimuks Torontos niisugust aktiivset eluloo kirjutamist. Imetleti veel äsja trükist ilmunud, korralikus köites kogumikku „Mälutunglad II“, milles on valik viimase aasta kirjutamistöö tulemustest.
Vastuseks küsimusele, kas me kestame üle aja, võib julgelt väita, et need isikud, kes oma elulugusid ja mälestusi kirjutasid ja trükis avaldasid, kestavad kindlasti.
Elulugude kirjutajate rühma ettekandeõhtu
Kultuur
TRENDING
