Taevas oli küll hall ja pilvine, aga ilm oli selgi korral lootusrikkam, kui ilmatargad olid rahvale ennustada söandanud. „Suvi on vanaks saamas,“ tõdes õpetaja Kalle Kadakas York’i kalmistul (N osas) surnuaiapüha kogudusele. “Selle suve hääbumise märgid ei tohiks meid muuta nukraks,” trööstis ta.

Nii, nagu igale suvele järgneb kord sügis, ärgatakse talve rahust taas uude kevadesse. Ka vanadus ei ole pelk hääbumine, vaid inimese igavese elu poole kasvamise loomulik samm. See pole luuleline lohutus, kuid vanaks saades võime olla ligimese rikastajad. Vanavanemate haudade keskel tunnistati vanaemade armastuse hääbumatust ja vanaisade elutarkuse alalhoidlikkust.


On elutõde, et ajaproovis kirgastunud armastus ei igane ega ei möödu. Ka vanad inimesed on ilusad seesmiselt: tasakaalukad, eluharitud, elutargad, ettenägelikud, rahulikud. Nii me ei peaks kohkuma vanaduse ees, vaid iidse ees kummardudes võiksime iseenesegi vananemisse suhtuda rõõmsa respektiga ja võtma seda kui üht sammu Igaviku Teel.

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse,” luges õpetaja Jumala Sõna, „me kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt ühe silma pilguga… ja surnud äratatakse üles kadumatutena.” (1 Korintose15.51,52).

Mälestuspalve laulus Juha Tikkaneni elektrilise välioreli saatel palus kogudus lahkunuile rahu ja õnnist ülestõumishommikut: „Kuis hingvad rahus siin ihud mulla sees ja nende vaimud on Talle järje ees. Küll ükskord üles ka tõuseb nende põrm, uut elu annab neil jälle Jeesu arm“ kõlas esimest korda lauldes kindlalt, justkui oleks enne mälestuspüha koos harjutatud. Aga pühal oligi see kogudus, kes oma palvete, laulu ja kohaloluga koguduse elus hoidnud. Koguduse püsimisele mõteldes pandi kokku ka koguduse annetus.

Kaunimad lilled ja korrastatud hauad sel maailmalinna kaunimal surnuaial kõnelevad möödujale igatsusest ja lootusest. Koguduse lilledki, mis juba laupäeva õhtul lahkunud piiskopi, esimese õpetaja ja kunagise juhatuse esimehe hauale Heli Kopti poolt asetati, kinnitavad koguduse tänu ja armastuse muutumatust.

Ja taevaluugid sel pühapäeval ei avanenudki. Vihmasadu kandvad tumedad pilved hajusid justkui Jumala Sõna ja koguduse palvelaulu väel. Suvi on peatselt saamas vanaks, aga ka algavates sügispäevades on peidus oma vaikne rahu ja püsiv rõõm. Enne kui langevad lehed. “Ajad, aastad, kuud ja päevad tuule tiivul tõttavad, aga Isa elusõnad kartuse sult võtavad,” kinnitab Jakob Jalajas kirikulaulus.

Koguduse kirjasaatja

Märkmed: