Teisalt möödus minu Toronto Ülikooli kogemus kraadiõppuri staatuses.

Kraadiõppes on aga klassid palju väiksemad ja suhe õppejõuga personaalsem. Mis seal salata, ülikool peab olema väga rikas, et õppejõud leiaks aega pidevalt üliõpilaste jälgimiseks. Ja muidugi kindlustab efektiivse õppemeetodi olemasolu ühtlasema taseme. Kuid efektiivsele õppetööle lisaks on vaja ka professionaalset õppejõudude kaadrit. Olen kuulnud, et Torontos kandideerib õppejõu kohale teinekord kuni 100 inimest. Tartu Ülikoolis hakkab alles lektorite kohtadele vaikselt konkurents tekkima ja siiamaani võis konkurente lugeda vaid ühe käe sõrmedel kui sedagi.

Bakalaureuseõpe ehk ei erinegi TÜ-s ja kuskil välismaal nii väga (muidugi on erinevused erialati olemas), kuid kraadiõpe ei kannata TÜ-s praegu küll veel välja võrdlust mõne välismaa ülikooliga. Lihtne vahe tuleb esile seoses eelpool viidatud konkurentsi vähesusega, mistõttu õppejõudude tase on ebaühtlane. TÜ-s õpetavad tihtipeale vastsed magistrid. Tamperes ja Torontos aga ilma doktorikraadita inimesi naljalt ei kohta. Alati kraad muidugi kvaliteeti ei kindlusta.

Õpetamise kohatine nõrkus tekib ka sellest, et Tartu ülikooli õppejõud on ülekoormatud ja alamakstud ning samuti pole ka välja töötatud strateegiaid kraadiõppe ülesehitamiseks.

Siiamaani on kraadiõpe tähendanud suuresti iseseisvat tööd — õppejõud on ka ise alles õppijad ja uue süsteemi ülesehitajad (kraadiõpe tekkis TÜ-s alles 1994, kaheksa aastat tagasi). Siia lisandub muidugi asjaolu, et paljud erialad pole meil Eestis üldse esindatud (näiteks minu huviala naisuuringud) või on esindatud väga ebasüstemaatiliselt ühe-kahe loenguga ja sellisel juhul ei jäägi muud üle kui otsida enesetäiendamisvõimalusi Euroopast ja Ameerikast.

Minu tähelepanekutes ja võrdluses ei ole tõenäoliselt midagi väga uut.

Ilmselt räägivad sarnast juttu mitmed välisriikides õppinud üliõpilased.

Teisalt ma ei usu, et Tartu Ülikool suudaks iialgi rahuldada nii paljusid erinevate vajadustega üliõpilasi kui näiteks Toronto Ülikool.

Ühe suurriigi ja ühe väikeriigi mastaabid ja ressursid ei hakka ilmselt kunagi olema päris ühesugused. Seetõttu on ka arusaadav, et tahe õppida Torontos või kuskil mujal prestii?zhikas Euroopa või Ameerika ülikoolis on eestlaste seas suurem mõne mõjuka ülikooli üliõpilaste soovist omandada teadmisi näiteks Tartus. Samas taseme vahe Tartu Ülikooli ja Euroopa ning Ameerika ülikoolide vahel väheneb. Nagu eespool mainitud, suureneb konkurents ning palju noori õppejõude võtab ülikoolidesse kaasa oma välismaal õppimise kogemused.

Üks tendents, millel tulevikuperspektiivis on siiski pigem negatiivsed kui positiivsed tagajärjed, on Tartu Ülikoolis üsna hästi juurdunud.

Ülikoolid on hakanud igal pool järjest enam meenutama äriettevõtteid. Punktide lugemine, mis hiljem muutub igasugu publikatsioonide kokkuarvutamiseks, suurendab ärimentaliteedi süvenemist ja viib pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kasvule. Seesugustest tendentsidest on Eestis palju räägitud, aga mingit abivahendit selle protsessi peatamiseks pole leitud. Seesugusele kvantiteedi kasvuprotsessile viitas ka Toronto Ülikooli antropoloogia professor Ivan Kalmar, kelle seminare külastasin.

Kahtlemata ei piirdu ühegi välismaal õppinu muljed vaid ülikooliga. Ülikool jääb ülikooliks. Olgu sidemed õppejõududega kuitahes personaalsed, nad jäävad ikkagi väga ametlikuks ja ei välju institutsiooni poolt pealesunnitud raamidest. Ma ei kujuta ette, missuguseks oleks kujunenud mu mälestused Torontost, kui minu suhtlusringkond oleks jäänud kitsalt ingliskeelseks ja suuresti ametlikuks, isegi kui „ühikaelu“ välja jätta. Oleme isegi arutanud Riste Keskpaigaga, teise Toronto ülikooli vahetusüliõpilasega, et võibolla ongi Toronto kodueestlase jaoks kõige ideaalsemaks elamise ja õppimise kohaks Põhja-Ameerikas, sest kus leida veel sellist paika, mille campus ja ühiselamu asuksid otse südalinnas ja „ühika“ all ruumides võiks iga kell kohtuda eestlastega, kes alati on nõus väga vastutulelikult aitama.

Vähemalt mina tundsin end tänu seesugusele privileegile palju turvalisemalt ja kaitstumalt.

Samuti ilmselt ei leia Põhja-Ameerikast teist sellist kohta, kus võiks laulda eesti kooris kuulsate eesti heliloojate repertuaari. „Ööbiku“ koori kogemus oli igas mõttes positiivne ja vaheldust pakkuv. Imetlesin kõigi selle koori lauljate, kellest suurem osa siiski juba üle keskea, elurõõmu ja demokraatlikkust. Tundub, et Kanada eestlased on oma vaimult reipamad ja hoiakutelt avatumad kui nende eakaaslased kodu-Eestis. (Aga seegi mulje kuulub vist paljude Eestist tulnud inimeste kogemustepagasisse.) Samuti võiks selle koori organiseeritusest ja distsipliinist Eestis eeskuju võtta. Sellised pisikesed kollektiivid on minu meelest ikkagi juba üsna vanade demokraatiakogemustega riigi praktikate pisendatud mudelid. Selle traditsiooni juurde kuulub süsteemide väiksem hierarhilisus, mis tähendab, et eri põlvkonnad võivad rahulikult ja ilma eriliste pingeteta koostööd teha. Autokraatliku juhtimisstiili tagasihoidlikkust, nii ülikoolis kui sellest väljaspool, täheldasin Soomes ja nüüd siin Kanadas ning seda ka ilmselt seetõttu, et nendes ringkondades ja institutsioonides, kus Eestis liigun, kipub seda liiga palju olema.

Kokkupuuted väliseestlastega on olnud rikastavad ka selles mõttes, et olen saanud mingi ettekujutuse eesti kultuurist väljaspool Eestit ja väliseestlaste maailmapildist laiemalt, samuti nende tohutust panusest eesti kultuuri säilitamisel ja ülesehitamisel. Mul õnnestus suhelda üsna lähedalt mitmete eestlastega, kes valgustasid mind selles osas tublisti. Suur tänu kõigile, kes on minu heaolu eest Torontos hoolitsenud ja mind nii moraalselt kui materiaalselt aidanud. Eriti tahaksin siinkohal tänu avaldada Toronto Ülikooli õppetoolile ning Jüri Kivimäele ja Elmar Tampõllule materiaalse toetuse eest. Tahaksin tänada Tartu College'i juhtkonda ning eriti Jüri Nurmbergi, kes võimaldasid tasuta elamispinna ning andsid palju lahket abi. Ja lõpuks — võlgnen väga palju Tiina Kirsile ja Eda Sepale igakülgse abi ning vaimse toetuse eest.

Märkmed: