Vahetusüliõpilane 2001/2002, Ilmar Heinsoo Fondi stipendiaat

Suvi on piisavalt pikk aeg mõtisklemiseks välismaal õppimise võludest ja valudest — sellest, millise tähenduse võiksid omandada need 8 Torontos veedetud kuud. Kindlasti ei tulnud ma Kanadasse liiga suure vaimustuspuhanguga. Olin küll tohutult õnnelik mulle osaks saanud võimaluse üle ja olles ühe korra juba välismaal õppinud, oskasin seda enam sellist võimalust väärtustada, aga teisalt teadsin ka suurepäraselt, et igal asjal on oma hind. Peab ju pikaks ajaks loobuma endale armsatest inimestest ja harjumustest, tuttavast keskkonnast ja sinna sisse tallatud radadest.

Usk sellesse, et igasugune õppimine eeldab paratamatult distantseerumist ja seega ka lahtiütlemist oma eelnevatest arusaamadest ja et lisaks vaimsele distantsile võiks ruumiline vahemaa teadmiste omandamist veelgi soodustada, on alati pannud mind ilma eriliste kõhklusteta seda hinda maksma. Pealegi pakub välismaal õppimine lisaks uutele teadmistele ka võõrkeele praktikat, keel on aga ühele endast lugupidavale filoloogile hädavajalikuks töövahendiks. Oma keelest „võõrdumine“ on mulle tähendanud tundlikkuse suurenemist emakeele nüansside suhtes. Olen seda hoomanud nii Saksamaal au-pair'ina töötades kui Soomes õppides ja eks seda sai kogetud Kanadaski.

Tähendab ju võõras keelekeskkonnas õppimine kahekordset koormust, isegi kui vastav keel on suhteliselt kodune. Samas aga süstib selle olukorraga toimetulek eneseusku ja laiendab silmaringi. Sellise teatud mõttes kriisisituatsiooniga on seotud ka üks teine väljakutse — hakkama tuleb saada enese minapildi muutumisega. Minu välismaal elamise kogemus ütleb, et võõras keskkond ei võta kedagi vastu väljakujunenud stampide kaudu. Ootushorisont vastastikuseks kohanemiseks tuleb alles tekitada. Seepärast võibki ennast tunda peaaegu puhta lehena, mille tulevane tekst sõltub suuresti sellest, kuivõrd suudad end ise oma müütidest lahti raputada ja uut avastada. Tutvumine uute inimestega, kellest võivad kujuneda isegi uued rollimudelid, mõjutab arengut positiivselt ja tekitab kinnistunud identiteeti pragusid ning seegi on üheks põhjuseks, miks mulle meeldib aegajalt kuskil „ära olla“.

Kuid kindlasti pole minu sedasorti tajud ainulaadsed. Et näiteks kakskeelsuse kogemus (mida teatavate mööndustega võiks võrrelda üliõpilasvahetuse läbi sündiva „keelekümblusega“) tekitab nii distantsi kui sellest tulenevaid „ahhaa-elamusi“ tõestas suurepäraselt kasvõi Riina Kindlami luuleõhtu.

Ma ei tahaks oma Toronto kogemuste ja uute teadmiste sõnastamisel väita, et välismaal õppimine peaks olema iga teadmishimulise üliõpilase ülim eesmärk ja et ilma selle kogemuseta jääks haridustee kuidagi poolikuks.

Need positiivsed väärtused, mida siinkohal püüan esile tuua, on tugevalt seotud minu eelnevate teadmiste ja oskustega, piirdudes põhierialalt eesti kirjanduse üliõpilase vaatepunktiga ning ei pruugi omada mingit tähendust mõne teistsuguse taustaga inimese jaoks.

Kuna samastasin end Torontos põhiliselt üliõpilasega ja minu peamine liikumistrajektoor kulges enamasti ühest ülikooliõppehoonest teise, on akadeemilise kontekstiga seotud muljed Torontost ehk kõige valdavamad.

Paratamatult sunnib see ka võrdlema ja hinnanguid andma. Räägin siin puhtalt filoloogi seisukohast, kelle ambitsiooniks on eesti kirjanduse uurimine ühelt poolt feministlikust ja soouurimuslikust vaatenurgast ning teisalt eesti kirjanduse paigutamine ka maailmakirjanduse konteksti.

Minu jaoks viib kirjutamine, uute teadmiste pidev uuestisõnastamine ja mõtestamine kõige kiiremini sisseelamiseni uude kultuuriruumi. Selline meetod ei aita üksnes kaasa uue keele omandamisele, vaid annab, vähemalt humanitaaraladel, kus teadmine on väljendusoskusest lahutamatu, ka kõige tõhusama efekti. Mäletan väga selgelt oma õpinguaastast Tampere Ülikoolis, kuidas ühe seal õppiva eestlase väitel on kõige ebaefektiivsemad need loengud, kus üliõpilasele jääb üksnes passiivse kuulaja roll. Natuke tõhusamaks pidas ta seminaride vormi, mis nõuab aktiivsemat sekkumist, eriti sel juhul, kui küsimused on ette antud, kuid üliõpilase seisukohalt on kõige kasulikumad just esseed ja igasugu väiksemad kirjatükid.

Kui ma nüüd võrdlen oma muljeid Tartu Ülikoolist, Tamperest ja Torontost, siis minu eelistatud õppevormide kasutamiselt jääb Tartu kahjuks Torontost ja Tamperest maha. See ei tähenda muidugi, nagu ei kasutataks Tartus seminaride vormi ja nagu ei tuleks seal eriti kirjatükkide kallal higistada, aga paljudel humanitaaradel (lisaks eesti kirjandusele õppisin TÜs kõrvalerialana ka filosoofiat, soome keelt ja kirjandust ning olen kuulanud veel loenguid ajaloolaste ja psühholoogide õppeprogrammidest), on seda kahjuks liiga vähe. (Ja ilmselt jääb veelgi vähemaks kui minnakse üle 3 -aastase bakalaureuseõppe ja 2-aastase magistriõppe süsteemile.) Nii Torontos kui Tamperes pandi üliõpilase väljendusoskusele palju suuremat rõhku ja seetõttu on mulle teinekord tundunud, et neil kahel välismaal õppimise perioodil olen „läbi seedinud“ rohkem materjali kui kogu ülejäänud Tartu Ülikoolis oldud ajal.

Märkmed: