Läinud laupäeval oli Tartu College'i saal külalistest tulvil, meenutamaks 60 aasta taguseid päevi, mil eesti rahvas seisis küsimuse ees, kuidas pääseda läheneva punaarmee eest.
Bibliograafia Klubi, Eesti Kultuuripärandi Klubi ja Elulugude Kirjutajate Rühm on aastaid sellele temaatikale tähelepanu pööranud ja sellega tegelnud. 16. oktoobri õhtu tõi esile nende töö vilja kirjapandud elulugude „Mälutunglad“ III köite näol, mis ulatati ka samas Tartu College'i loojale Elmar Tampõllule.
Kava avas Tartu Instituudi sekretär dr. Endel Aruja, tervitades seda eesti rahva killukest, kes igal nädalal koguneb Tartu College'isse kirja panema ja avaldama oma mälestusi ning kutsudes kuulajaid põgenemise 60. aastapäeval mälestuste radadele. Teadustaja Aino Müllerbeck esitas Marie Underi luuletuse „Põgenik“, misjärel õp. Ants Tooming ütles lühipalvuse.
Peeter Ilves edastas prof. Tiina Kirsi päevakohase tervituse ürituse kordaminekuks. Selles oli esile toodud Roman Marley teoses „Õigus ja tõde“ sisalduvaid erinevaid seisukohti ning esimestes „Teataja“ numbreis avaldatud muljeid. Veel on selliseid materjale liikumas, millele võiks vaadata kui säilitamist väärivale rahvapärandile — kirjutame fotodele nimed, talletame andmeid.
Seejärel süütas kolm küünalt noorim osaline, Tuuli Hess.
Ettekannete rida alustas Elna Libe oma põgenemislooga Soome veebruaris 1944. Elna lahkus sealt edasi Rootsi.
Lya Haamer rääkis 1944.a. Tallinna märtsipommitamisest. See oli aeg, mil inimesed püüdsid linnast lahkuda ülekoormatud rongides ja vagunite treppidel. Paanikas otsiti varjendeid.
August Kangur oli oma loo pealkirjastanud „Õnn — minu vari“. Enne põgenemist oli ta olnud lennuväe mehaanik, kes oma saksa keele oskuse tõttu edutati kaitseväeteenistusse. 25. juulil tuli luba Saksa lennuväkke pääsemiseks. 1. septembril läks sõit Tallinnast Pärnu sadamasse, kust RO22-ga sõideti Danzigisse.
Toronto Eesti Täienduskeskkooli õpilane Tuuli Hess luges ette oma vanaema Pille Kalm-Hessi põgenemisloo. Pille käis sel ajal õdede Tiiu ja Leeloga Lenderi erakoolis, vennad olid teistes koolides, isa oli Seemnevilja Ühisuse direktor, kelle venelased olid vallandanud. Kui koolis aeti pioneerideks, ütles isa, et te lihtsalt ei lähe. Ja nad ei läinudki. Isa ütles: pidage meeles, et teie südame ümber on mässitud sini-must-valge lint. Seda keegi teine ei näe. Kodutalust lahkuti 18. augustil, see jäi lahingupaigaks. Eestist lahkuti 5. septembril 1944, kui isa tõukas lahti väikese paadi Tallinna lahe rannast, millega jõuti Soome randa. Paadis oli 20-30 põgenikku. Isa jäi Eestisse maha lootusega veel midagi teha ja tuli hiljem järele. Helsingist sõideti Raumasse, kus ootas ranna lähedal vana kartulilaev, millele paigutati kuni 900 inimest. Laeval tuli hirmsas tormis triivida kolm ööpäeva piki Botnia lahte põhja poole. Kolmandal päeval, enne karidele sattumist märkas neid Rootsi piirivalve ja viis Örnsköldsviki linna sadamasse, kust nad suunati laagrisse.
Tarvo Toomes esitas mälestusi lahkunud Ants Virkuse kirjutatud teekonna algusest. Mälestused hõlmasid Narva rinde olukorda alates Iisakust. Tekkis küsimus, kas ühineda sakslastega või minna metsavendadeks. Alustati läbi Läti ja Leedu Saksamaa poole minekut, kuid vahepeal olid venelased selle võimaluse läbi lõiganud. Uue sakslaste rünnaku tõttu jõuti Preisimaale ja sealt edasi Neuhammerisse.
Eesti Kodu Relvavendade Ansambel laulis A. Tuvikese kitarrisaatega emotsionaalselt Heldur Jõgioja „Rohelisel aasal“; Priit Veebeli/Gert Helbemäe rütmika sõdurilaulu „Eesti leegionäride laul“ ja Joe Lyons'i, Sam C. Hart'i/Jüri Remmelgase „Koduigatsuse laulu“. Lisaks lauldi veel „Eestimaa, mu isamaa“.
Mälestustega jätkas Maie Ilves, kes rääkis kahemastilise purjeka „Navigaator“ lahkumisest Eestist, Varbla rannast kapten Pärna juhtimisel. Sõitjaid oli 80, neist 26 kapteni sugulased. Esineja arvas, et kapteni nimi tuleb suurte kuldtähtedega kirjutada Eesti meresõidu ajalukku.
Raoul Rohusaare „Moero mälestusi“ esitati videosalvestusena. Laeval oli raskelt haavatuid. Hukkumine oli kiire — seitsme minutiga oli laev 4000 inimesega põhja läinud.
Endla Kannel kirjeldas haaravalt otsustavat hetke põgenemispäevist, kuid ta oli sunnitud aastateks jääma okupeeritud Eestisse. Esialgu mindi metsa varjule, kust tuli siiski koju minna ja kuidagi sobitada end uue ühiskonnaga. 1974.a. õnnestus tal jõuda Kanadasse.
Juta Ilves rääkis oma 1944.a. jõuludest sõjalinnas Berliinis, kus kõneleja ning ta kaaslased püüdsid korraldada võimaluste kohaselt jõule kingituste ja maiustustega.
Otto Rannamäe tänas korraldajaid elamusi pakkunud mälestusõhtu eest. Ta tänas kingitustega teadustaja Aino Müllerbecki ja muusikameest August Tuvikest. Aino Müllerbeck tänas kõiki oma generatsiooni nimel. Õhtu näitas, kui palju on säilitatud põgenemisteemalisi mälestusi „Mälutunglate“ kolmes mahukas köites.
Selline mälestuste elustamine äratas paljudes kuulajas 60 aasta taguseid dramaatilisi sündmusi.

Märkmed: