Toronto Eesti Täienduskoolil on kaunis komme tähistada emadepäeva aktusega. Möödunud nädala teisipäeval kogunes Eesti Majja arvukalt emasid ja vanaemasid, kellele kõigile kinnitati suurde saali sisenedes lill rinda ja tervitati “Koolipapa” Edgar Marteni poolt. Kuna kooli tegevus lõppeb enne isadepäeva, siis jäävad isad austamisest ilma, kuid hr. Marten tunnistas sõbraliku naeratusega, et egas ilma nende isadeta ka emasid oleks.

Aktuse avas koolijuhataja Tiiu Kajak, kes tervitas kõiki ja teatas, et tänavusel emadele pühendatud aktusel on rõhk sellel, kuidas koolinoored püüavad seletada, kes on ema. Kuidas ta laste tuju tõstab, mis on ema ja lapse vahekord. Esimene etteaste oli kolmanda klassi õpilase Maiki Cyrwuse viiulisoolo. Maiki mängis Seitzi “Concerto No. 2” sellise tundeküllasuse ning oskusega, et teenis viiulilt võlutud viisi eest kestva aplausi.

Aktusekõnelejaks oli palutud Merike Remmel, kes avas oma sõnavõtu sellega, et ta algul ei saanud aru, miks teda kõnelema kutsuti. Pole ta ju pedagoog ega ajaloolane. Selle-eest on ta aga ema — ainus kvalifikatsioon, mida sel päeval oli vaja. Merike Remmeli kõne oli sügavamõtteline, suunatud nii koolinoortele kui nende vanematele. Ta leidis, et emadepäeva traditsioonidest ja kommetest rääkida oleks ülearune, neid ju teavad pea kõik. On ju selge, et emadepäeval tuleb emale kinkida lilli, shokolaadi ja täita iga ema soovi! Aga mis oleksid ema soovid? Mis teeks emale erilist rõõmu?

Kõneleja vastas nendele küsimustele, heites pilku enese emaks saamise ajalukku. Kui Merike Remmel emaks sai, polnud tal mingit ettevalmistust — elukogemused siin ei aita kuidagi. Ta pidi oma ema käest nõu küsima ja sai vastuseks elutarkuse — “Küll laps ise õpetab sind!” Tõepoolest, paari nädalaga oli juba palju õpitud — nii lapse signaale tundma kui selgeks saadud, kuna ja kuidas reageerida.

Ema roll lapse kasvatamisel on mitmekülgne, tähtsamate hulka kuulub ema kui oma laste õpetaja. Väikestest lastest on kergem aru saada, suurematega on rohkem tegemist. Üldiselt teavad emad, kuidas olukorda tõlkida — lapsed on ise õpetanud. Kooliealistega aga on tegemist — mida tähendab lakooniline okei, kui lapse käest küsid, kuidas koolis läks? Kas hästi, halvasti või vanal liinil edasi, mitte midagi erakordset, või isegi: ära tülita mind, lähen puhkama? Merike Remmel palus koolinoortelt: saatke emadele selgemaid signaale, kuna emad tahavad igati teile abiks olla, mõtlevad teie heaolule. Õpetage oma ema välja — siis on teil alatiseks toetaja ja kaitsja olemas, isegi kui olete suured, täiskasvanud inimesed.

Merike Remmel lõpetas oma aktusekõne tõigaga, mida kõik teame — ema tuleb alati lastele vastu, emad teevad palju laste rõõmuks ja kasuks, soovivad aga ka oma lastelt tihedamini kuulda sõnu: “Hästi tehtud, ja aitäh, ema!” Pikem aplausipuhang näitas, et sõnum jõudis koolijütsidele pärale, leides ka kinnitust emadelt ja vanaemadelt.

Järgnes omalooming. Esimese klassi õpilased esitasid luuletuse “Kõige targem, kõige parem”. Sama klassi õpilane Mari Pikkov esitas flöödil hoogsa “Sur le pont d’Avignon”. Neli julget eriklassi õpilast esitasid “Olen ema rõõm”, teise klassi õpilased kandsid ette “Minu ema” ning kolmanda klassi õpilased esitasid koos liikumistega “Emale väike luuletus”, kusjuures õpetaja Liisa Novek mängis laval emarolli.

Eesti koolides on laulmine lahutamatu osa rahvusliku kultuuri õpetamisest. Liina Purje-Lepiku juhatamisel ja Georg Iltali klaverisaatel esitas kooli ühendkoor viie laulu põimiku, mida sidusid kokku laulud emadest ning kevadest — rõõmsad laulud kõik.

Taas omaloomingu juurde: neljanda klassi õpilased esitasid “Minu ema ja vanaema”. Teise klassi õpilane Helmi Hess, pärit musikaalsest perekonnast, demonstreeris oskusi tshellol, mängides Bachi menuetti kindla poognaga. Viimaseks astus ette viies klass, nende esitusel oli lihtne, aga paljuütlev pealkiri — lihtsalt “Ema”.

Lõppsõnas koolikomitee esinaine Elle Rosenberg tänas kõiki, kes olid aktuse kordaminekule õla alla pannud ning tänas ka kõiki emasid, tuletades meelde, et aastaringselt tuleks tunnustada nende headust ja heldust. Ema on esimesi sõnu lapse suust ja ema hool kestab ka siis, kui laps on suur, tal on oma pere ning emast on saanud ka vanaema. Emaks ta aga alati jääb.

Selle kinnituseks lauldi ühiselt L. Koidula sõnadele loodud armast laulu “Ema süda” ja saalist võis tabada härdusmomente — nii mõnigi ema, noor ja ka hallipäine, kuivatas silmanurgast sinna kummaliselt sattunud niiskust...

Kena aktus emade austamiseks, seda puhtas emakeeles (jällegi sõna, mis näitab emade tähtsust). Kindlasti läksid koolinoored koju teadmises, et ema on asendamatu, teda tuleb alati hoida ja teda õpetada veelgi paremaks kui ta juba on.

Märkmed: