7. mail toimus Eesti Kodus emadepäeva aktus E.K. Kultuurringi korraldusel, kus meil oli jälle rõõm näha noori esinejaid, kes E.K. eakale perele on alati toonud elurõõmu ja uhkust hinge — on nad ju pagulaseestlaste kolmas põlv, kes kõnelevad vabalt eesti keelt.
Publikut võtsid peosaalis vastu kevadiselt ja värviküllaselt kaunistatud kohvilauad tänu meie perenaisele Margot Nortmaale ja tema abilistele. E.K. Kultuurringi esinaine Aino Müllerbeck tuletas oma avasõnas meelde paljusid eesti emasid, kes sõjakeerises maha jäid, kui lapsed põgenesid, lõpetades sõnadega: „Tänane õhtu on pühendet kallile emale, austuses ja armastuses.“ Päevakohase südamliku palvuse pidas meie oma Eesti Kodu õpetaja Kersti Kimmel, millele järgnes ühislaul „Ema süda“ Marta Kiviku klaverisaatel.
Aino Müllerbeck tutvustas aktusekõnelejat, 22-aastast Erika Kivikut, Marta Kiviku tütart, kes on sündinud ja üles kasvanud Torontos. Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Waterloo Ülikoolis inglise keelt. Magistrikraadi saavutas inglise keele ja kirjanduse alal Toronto Ülikoolis. Õpib edasi Toronto Ülikooli Wycliffe College’is teoloogiat. Erika lõpetas ka Toronto eesti täiendusgümnaasiumi. Suviti on ta olnud Jõekääru suvelaagris, kus ka töötanud; samuti Ehatare köögis vabatahtlikuna. Käesoleval, 2007.—08. aastal oli ta leeriõpetajaks Toronto Peetri Koguduses. Eeloleval suvel siirdub Erika Eestisse, Virumaal asuvasse Avispea baptisti suvelaagrisse tööle.
Erika aktusekõne oli hästi läbi mõeldud ja ladusas eesti keeles ettekantud. Mitmel meie eakal emal ja vanaemal veeres pisar põsele, kuulates tema kõnet, millest tsiteerin järgmisi väljavõtteid: „Emadepäeval me austame oma emasid, kes on meid kasvatanud ja meie eest hoolitsenud ning meid armastanud ja keda me näeme iga päev, kui peeglisse vaatame, sest oleme ju nendele sarnased. Minu vanaema suri, kui olin seitsmeaastane. Mu ema on rääkinud, et vanaema muretses, et võibolla ma unustan tema, sest olin nii noor. Aga kui kuulen jutte temast — kuidas ta käitus, kuidas tal oli kõva hääl, kuidas ta reisis iseseisvalt Euroopas, siis taipan, et olen oma vanaema tütretütar ja oma ema tütar. Mul on hea meel, et lähen järgmisel nädalal oma vanaema ja vanaisa kodumaale, kuid ma lähen ka oma esiEMADE maale ja räägin ja arendan sääl oma EMAkeelt.“ Publiku tänu kõnelejale oli tugev ja aplaus kauakestev.
18-aastane Alexandra Isberg kandis ette kaks laulu, J. Schuberti „Ave Maria“ ja Joh. Nikkeri „Emakene hellakene“. Alexandral on kaunikõlaline kõrge sopran ja ta on esinenud juba mitmetel eestlaste üritustel. Loodame teda kindlasti jälle kuulda ka Eesti Kodus, mis ka tugevas aplausis lasi end tunda. Klaveril saatis teda kindlakäeliselt Marta Kivik. Alexandra on lõpetanud Toronto eesti täienduskooli ja õpib edasi eesti keelt Toronto Ülikooli juures asuvas Eesti Õppetoolis juba kolmandat aastat. Tulevikus näeb ta end advokaadina ja asub sügisel teist aastat Toronto Ülikoolis õppima kriminoloogiat. Ta abistab vabal ajal EKN-i äris ja oma isa Ülo Isbergi äraolekul ka Eesti Maja kontoris. Seega nägime kahte eesti noort tütarlast, kel on kindlad sihid silme ees ja kes ei ole kadunud eestlaste perest.
Evi Jaaguste kandis ette Valmar Adamsi luuletuse „Ema“. Kõigile esinejatele anti tänuks lilli.
Lõppsõna ütles E.K. juhatuse liige Paul Osko, tänades kõiki esinejaid ja aktuse korraldajaid, kes Eesti Kodu emadepäeva nii kauniks ja sisukaks tegid. Kohvilauas istudes ja maitsvaid võileibu nautides lauldi tuttavaid kodumaiseid laule Marta Kiviku klaveri saatel. Meie lauas kõlasid laulud eriti hästi, kuna lauas istusid kõik lauljad, mitme koori liikmed, Erika, Alexandra ning tema vanemad Valve ja Ülo Isberg. Oli ilus emadepäev, kõigil soe tunne südameis.
