Põhjusena tuuakse välja, et palgatõusud, ametikõrgendused, koolitused jmt. saavad sageli alguse juba karjääri varases etapis ning naised, kes sünnitavad noores vanuses, jäävad lastekasvatuse tõttu sellest tihtipeale eemale. Samuti on lastetud naised tihti rohkem võimelised kolima töö tõttu ühest linnast teise, reisima ning end täiendama, mis viib ka ametikõrgendusele, kirjutab Toronto Star.
Samas ei erine hilisemas eas sünnitanute sissetulek nende naiste omast, kel üldse lapsi ei ole, tõi uurimus välja. Kanadas oli 1996. aastal esimest korda emaks saajate keskmine vanus 27,1 aastat. Kümme aastat varem oli see vanus 25,7. Esmasünnitajate vanus on tõusnud viimasel kümnendil ka Eestis.
Loomulikult on iga inimese isiklik asi, kuidas ta oma perekonda planeerib ja millised valikud karjääri suhtes teeb, kuigi ühiskondlik arvamus mängib siingi suurt rolli: ikka ja jälle kerkivad arutlused — nii meditsiinilisest kui sotsiaalsest aspektist vaadatuna —, millal on naise jaoks õige aeg muretseda lapsed ja kas ta peaks pühenduma siis täielikult perekonnale või jätkama töölkäimist ja karjääri arendamist. Samas on olukord Kanadas ja Eestis selles vallas võrdlemisi erinev: kuigi Eestiski on palju kõrgetel positsioonidel olevaid noori naisi, kes on samal ajal ka tublid pereemad, on siiski väikeste lastega naisel märksa raskem head töökohta leida, sest tööandja muretseb sageli laste võimalike haigestumiste jm. põhjuste pärast, mis sunnivad naist mõneks ajaks töölt eemale jääma, mille all võib kannatada töö. On olnud isegi juhuseid, kus naine salgab töölevõtmisel oma lapsed maha, kartuses, et nende nimetamine suleb ta ees otsekohe võimaluse ihaldatud töökohta saada. Siin maal aga ei ole teatavasti kombeks tööle võtmisel inimese perekonnaseisu ja laste arvu uurida, nii et töökoha saamisel võetakse aluseks siiski inimese võimed ja professionaalsus ning sobivus vastavale ametikohale.