Möödunud neljapäeval sulges Toronto Eesti Pensionäride Klubi oma talvise tegevushooaja väga südamliku emadepäeva sisulise kavaga, kus Asta Kaups mõistis emasüdame sügavused avada.
Klubi esimees Heikki Paara tänas pensionäride klubi tööväge, kes varahommikul tulevad Eesti Majja toidulaudu katma ja ette valmistama. Kavas esinesid praost Tiit Tralla, muusikalises osas Aago Rääts flöödil ja Marianne Rääts klaveril. Mõtted viis emade juurde Asta Kaups ja ühislauluga „Ema süda“ seoti kõikide tunded.
Muusikud esitasid katke C.W. Glucki „Orfeus’ist“, W.A. Mozarti „Võluflöödist“ osa, mis kujutab metsloomi kuulatamas flööti ja hingelt noortele R. Schumanni „Unistus“ klaverisoolona. Flöödisoolona katke hollandlase Jakob van Eyck’i „Teema variatsioonidest“ „Ööbik“. Lõpuks F. Schuberti „Serenaad“, misjärel esimees tänas esinejaid lilledega.
Praost Tiit Tralla kõneles emadepäeva mõttest, sidudes seda päeva Jumalaga. Suureks jõuteguriks on alati olnud vaimne jõud, millest suurimaks on armastus. Täiuslik armastus on see, mis Jeesus Kristus võitis maailmale, kus on alati soojus: emade ja vanaemade armastuse vastusära. Tänane kokkutulek tahab olla teejuhiks Jumala armastuse juurde.
Esimees andis edasi Eesti Rahva Muuseumi üleskutse eesti rahva elust ja kultuurist andmete kogumiseks, põgenemisest ja esimesest kümnest aastast paguluses.
Peale kohviaega alustas Asta Kaups Oskar Merikanto lauluga „Kas mäletad veel seda viisi, mida lapsena lauldud sai?“, klaveril saatis Peeter Kaups. Enne kõnet esitas ta oma 1965.a. Sydneys kirjutatud luuletuse „Pühendus emale“ ja alustas siis: „Meil kõigil on olnud emad ja mälestused neist. Kõik nad on olnud erinevad — nii väljanägemiselt kui iseloomult. Kuid kõigil on ometi midagi ühist.
Emaks saamine — elu edasiandmine — see on midagi erilist. See on ema suurim ja ainulaadseim ülesanne. Sellele järgnevad kohe teised: vastsündinu eest hoolitsemine, toitmine, ema lähedus, hoidmine. Järgnevad kooliaastad ja märkamatult on meie laps valmis pesast välja lendama.
Emaarmastus on Jumalast antud inimese südamesse: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!“ ütleb Jumal. (Jes. 49:15)
Ema armastus on tingimusteta armastus. Ema südames on midagi, mida laps vajab: seda võiks nimetada EMA-ARMUKS. Jumal on pannud selle ema südamesse.
Vajame ema-armu isegi vananedes, kui meil enam ema ei ole. Vajame head sõna, mõistmist, andeksandmist, naeratust. Pensionäridena ei tegele me enam väikeste lastega, ehkki mõni hoiab oma lapselapsi. Võime aga teha head teistele, jagades soojust, mõistmist, andeksandmist.
Paljud teist olete saanud oma emasid-isasid nende vanaduspäevil aidata; tean, et see ei ole alati kerge. Vaatan neile inimestele aukartuses.
Mina ei saanud seda teha. Minu ema ja isa olid kaugel Siberis ja hiljem oma kodus Eestis. Jumal ise hoolitses nende eest. Kõige suuremat rõõmu tegi emale see, et läksin teda vaatama. Ka sain viia meie lapsed sinna, et isa sai neid korraks põlve peale tõsta, nagu ta soovis. Laps tuli koju! — ütles isa. Ema oli aia kauniks teinud. Siis oli Eestis veel võõras võim. Ei tohtinud Tallinnast välja minna. Aga kuidas ma sain jätta minemata! See oli nende eluõhtu ilusaim sära. Kuid kõigele vaatamata jäi mu südamesse võlatunne, see oli armastusevõlg. Ema-arm on midagi sellist, mida me ise ei ole välja teeninud. Me oleme selle muidu saanud.
Kuid on olemas veel üks suurem arm — Jumala armastus, mis ületab kõik muu. Ta on piltlikult pannud iga inimese südamesse heliseva membraani, mis võtab vastu armastuse soojust Temalt ja paneb meid endid armastust jagama.
Tänutundes mõtleme veel täna oma emadele, ja täname Jumalat nende eest.“
Emadepäeva sisuline pensionäride maipüha (1)
Eestlased Kanadas | 22 May 2002 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Enn! Enn! Enn! Enn!!!
You Gooooooooo Ennnnnnn!!!
You Gooooooooo Ennnnnnn!!!
Eestlased Kanadas
TRENDING
