Emadepäeva idee sai alguse 1907.a. Ameerikas, kui õpetajanna Ann Jarvis kutsus oma lähikondlasi tähistama emadele pühendatud päeva. Esialgne tähendus laienes ning 1914.a. määras Ameerika Ühendriikide Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks.
Emadepäevale pühendatud margi, millel lapsekäsi ulatamas emale kevadõit, krookustega esimese päeva ümbriku ja esimese päeva templi kujundas Vladimir Taiger.
Eestis korraldati esimene emadepäeva koosviibimine 1922.a. Uderna koolimajas. Selle laiaulatuslikku tähistamist hakkas propageerima 1923.a. loodud Naiste Karskusliit eesotsas Helmi Põllu ja Helmi Mäeloga. Esimest üle-eestilist emadepäeva, mille sügavam sisu oli emade meeleolu ja enesetunde tõstmine, tähistati 1923.a. 3. juunil ligikaudu 20 kohas ning uus tähtpäev võeti kiiresti omaks. Olenemata selleks puhuks peetud suurejoonelistest aktustest, nähti emadepäevas siiski kodu kui emade põhiliste tegutsemiskohtade aupäeva. Pidupäeva puhul anti välja spetsiaalseid kava-vihikuid ning avaldati vastavasisulisi artikleid, milles rõhutati, et emadepäeva on põhjust pidada meie rahva suuremaks ja sügavamaks pidupäevaks. Emadepäeva riiklik tähistamine lõppes 1940.a. ning vajus 50 aastaks unustusse. Kauni traditsiooni äratas uuesti ellu Eesti omariikluse taastamine 1991.a.
AS Eesti Post
