1908 a. teisel maikuu pühapäeval läks naine ühes Ameerika väikelinna kirikus vaimuliku juurde ja palus, et jumalateenistusel mälestataks tema ema surmapäeval ka koguduse teisi igavikku läinud emasid ja üheskoos tänataks Jumalat emade eest. Nii on kiriklik emadepäeva tähistamine saanud alguse soovist tänada Jumalat emade eest.
Mõned ehk küsivad: milleks emadepäev, kui maailmas on palju ka selliseid naisi, kes ei ole emaks saanud. Jah – maailmas on selliseid naisi ja paljud neist oleksid väga tahtnud saada emaks, kuid see ei olnud võimalik, aga maailmas ei ole ühtegi inimest, kellel ei oleks olnud ema.
Elu võib elada mitmel moel. Võib laulda matusepäeval „Ema südant“ ja nutta ja nutta ja nutta, taibates, kui vähe olen hoolinud, armastanud, aega leidnud. Võib aga ka hoolida ja armastada, aidata, olla tähelepanelik ja öelda tänu elavale inimesele. Võib tuua matusepäeval sadu roose suures pärjas, aga võib kinkida ka lihtsaid lilli ühekaupa, siis kui veel on tema, kes neist rõõmu tunneb.
Miks ometi paljud meist ei taipa, et meie emad ei vaja ülikalleid matuseid, ülisuuri leinakuulutusi, ülikalleid kirste ja pärgasid siis, kui neid enam ei ole. Nad vajavad veidike tähelepanelikkust, hellust, tunnustavaid sõnu, headust siis, kui nad veel on meie kõrval. Ja ka neile emadele, kelle maine elurännak on lõppenud, saame me teha head – saame palves nad paluda Jumala armastuse hõlma. Saame neile mõeldes neid tänada oma südames ja tänada Jumalat kõige hea eest, mis nad meile meie elurännakul on kinkinud.
Aga veel ühele mõtterännakule tahaksin Sind, hea lugeja, kaasa kutsuda. Enne emadepäeva kirjutasid ühe Viljandimaa väikese maakooli õpilased naistest ja emadest ning oma tulevikust. Asetan mõned neist Sinu ette. Esmalt ligi 11-aastaste poiste ootused.
Allan:
Kui ma juba suur mees olen ja töötan ülemusena, siis ma tahaks naist võtta. Aga see naine ei tohiks olla lohakas, sest et siis ta ei oleks ilus. Ta ei tohi olla laste peale kuri. Siis võib, kui nad pahandust teevad, aga ilmaasjata ei või olla kuri. Ta ei tohi olla laisk, sellepärast, et siis ei korista keegi maja. Kui ma võtaks naise, peab ta olema väga viisakas. Ta peab olema veel töökas ja tubli. Kui ta ei ole selline, siis ma ei võta naist.
Ivo:
Kui ma ükskord suureks saan ja ärimees olen, siis ma ei tahaks endale siukest naist, kes karjub, on hull ja suitsetab ja joob. Ja varastab, ei käi tööl, on laisk ja kes ei tee kodus midagi – ei tee kodus isegi süüa. Veel ei tahaks ma sellist naist, kes on hästi rikas, kellele ei meeldi midagi teha. Näiteks pesu pesta. Sellist naist ma ei tahaks.
Meelis:
Kui ma juba olen suur ja kui ma omale naise võtan, siis esimene asi, mis ma teen talle – on üllatus. Kõigepealt lähen poodi, siis ostan sealt tordi ja lilled. Kui me tülli läheme, siis annan talle lilled ja tordi. Kui see ka ei aita, siis lähen sõbra poole. Olen pool tundi seal. Kui ta on rahunenud, siis lähen koju. Kui ta pole rahunenud, siis otsin endale töökoha. Kui ma olen selle leidnud, siis hakkan töötama. Siis ma vähem tülitsen.
*
Kas pole kummaline, et mõni tulevane mees lubab, kui see kord väga vajalikuks peaks osutuma, kodurahu huvides isegi tööle minna. Aga enne proovib ta tordi ja lilledega oma abikaasat rahustada. Ja teisalt püstitavad tulevased mehed juba oma tulevastele abikaasadele ja oma laste emadele üsna kõrgeid nõudeid.
Millised sooviksid olla aga naistena ja emadena tänased 11-aastased Eesti maakooli tüdrukud?
Kaddy:
Kui ma ükskord suur olen, ei tahaks ma olla rumal, ega koleda käitumisega. Ma ei tahaks olla niisugune, et ma ei oska süüa teha ja ma ei tahaks niisugune olla, et ma ei oska laste eest hoolitseda. Niisugune olla ma ka ei tahaks, et ei oska tööd teha – sellepärast, et siis mul ei oleks raha ega midagi. Ma ei tahaks suitsetada ega viina juua ega küürus seljaga olla. Ma arvan, et minust tuleb hea naine ja ema.
Mailis:
Kui ma juba suur oleksin, siis ma ei tahaks saada kurjaks emaks. Sellepärast, et siis on ka mu lapsed kurjad oma laste peale. Ja ma ei tahaks, et ma ei oskaks tube koristada, sest siis oleks toad tolmu täis ja kõik köhiks selle mustuse pärast.
*
Aga laskem nüüd kõnelda ühel täismehel. August Gailit kirjutab: „Ükski rahvas ei hävi mõõga läbi. Nad hävivad oma nõrkusest, oma jõuetusest, oma sisu puudumisest. Ja seal kus sisu kaotavad emad, kaotavad sisu ka lapsed ja pea kogu rahvas.“ Tal on õigus. Kui naised ei haara tõsiselt usust, siis pole ka kogu rahval tulevikku. Kui emad ei suuda kasvatada lapsi, kes häbenemata taevasse vaadata julgevad, siis peame kord kõik häbiga maha vaatama.
Küsigem, millised oleme olnud meie ja millised on (või on olnud) meie emad. Ristiinimese olemuse juurde kuulub meeleparandus. See sõna piiblis – metanoia – tähendab ka teist moodi (õigesti) mõtlema hakkamist. Emadepäev – emadele mõtlemise ja emade pärast palvetamise päev kutsub paljusid meist meeleparandusele.
Igale meist kõlbab erinev rada. Keegi saab helistada, keegi saata kaardi, keegi viia lilleõie, keegi minna hauale, aga paljud meist saavad tulla emadepäeval kirikusse. Igaüks nendest, kes on meid oma südame all kandnud, meist hoolinud, meie pärast ka paljust loobunud, meid armastanud, väärib meie palveid ja armastust.
Head emadepäeva!
Jaan Tammsalu
(mees, kellele Jumal on kinkinud imelise ema ja vanaema)
Emadepäevast, emadest ja meist enestest (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
mõnus , leidsin siin enda kirjutatud jutukese.... no jah naljakas kuda see siin on. aga igaljuhul on huvitav!!!!!!! nüüd ise olen 18
mõnus , leidsin siin enda kirjutatud jutukese.... no jah naljakas kuda see siin on. aga igaljuhul on huvitav!!!!!!! nüüd ise olen 18
Arvamus
TRENDING
