ja värssegi seatud,
kus ridadest aimumas nõtkus
ja hell elegants.
Vahel öeldu on kulunud,
korratud, tuntud ja teatud,
sõna „ema“ ent jäädavalt
õrn nagu inglite tants.
Pole kõnekam miski kui
armastus, pühadust kandev,
pole põhjatum miski, kui pilk,
millest toitu saab hing.
Äraläinultki ema on
igavest heldust andev –
algustähena loos, mida
vestab meis aastate ring.
Ehkki kullaga kroonib
Suur Elu me tarkusehambaid,
ikka liblikaid püüab meis
lapsepõlv, kilgetes tarm.
Üha püsti meil pannakse uusi
ja uhkemaid sambaid,
kõige kõrgemat väärib
neist Ema – ta ehtsus ja arm.
