Vaadates Eestis toimuvaid protsesse, siis jääb mulje, et me elaksime seni ajani tööstusrevolutsiooni ajastus, kus metropoliseerumise idealiseerimine kujundas inimese maailmapilti ja eluideaali. Kui minevikus me idealiseerisime Ivangorodi ja Narva ühendamist, siis praegu on selle asemel Talsinki kuvand. Kuid, paraku pole metropoliseeruv maailmapilt see, millega me loodusrahvana harjunud oleme.
Selleks tuleb meile õpetada idealiseerima kõiki seda, mida metropoliseerumine endaga kaasa toob ja alavääristab seda, mis on omane meie ürgsele kultuuriruumile. Selleks, et metropoliseerumist idealiseerida, tuleb talle omastada positiivse kuvandi aspekt. See tähendab privaatsust, parema palga saamise võimalust, valikute rohkust jne. Selliste ideaalide loomise kaudu pannakse meid koonduma linnadesse.
Samas tõstatub vastukaaluna küsimus, kas meie linnades on leida inimlikku soojust, otsustamise ja osalemisvõimalust või sõprust. Või teisalt, kas me oskamegi enam defineerida keskkonda, mis võimaldaks olla õnnelik liigil nimega homo sapiens, sest meie elus puudub keskkonna ja vajaduste mõõde. See tähendab, et keskkond, kuhu me elama oleme asunud, meile ei sobi ja vajadused, mida me kummardame ei ole meie enda omad ja kokkuvõttena elame tehnokraatliku idealismi poolt okupeeritud maal.Kui eelneva paarituhande aasta jooksul on inimkond elanud kogukonna, hõimu, küla või perekonnagrupina, siis praegune linnakeskkonda seda ei soosi.
Tulemuseks on see, et ühiskond on hakanud käituma individualist-loomakarjana, kes suudab reageerida vaid aina madalamate ühisväärtustele ja sellest on aina rohkem kujunemas “kaasaegse” ühiskonna tunnus. Kui seni on arvatud, et nimesed on kujundanud kaasaegseid linnu, siis nüüd aga selgub, et need linnad on hakanud kujundama inimest. Nii hakati ka meil agraar maast kujundama tööstusriik, mille sünonüümiks kujunes heaolu tagamine. Nii loodi illusioon, et urbaniseerumine toob kaasa moderniseerumise ja heaolu kasvu, mis on tihedas seoses majanduskasvuga.
Süsteemi teisest otsast tähendab see aga keskkonna ja terviseriskide kasvu ning energeetikasõltuvust. Et sellest kõigest osa saada, peate minema linna ja linnad kasvavad läbi selle veelgi suuremaks, ning see pidavat olema moderniseerumise tunnus. Kaasaegsesse linna peab ehitama kõrghooned ja selle kaudu antakse tavakodanikule (orjale) teada, et temagi on nüüd liitunud metropoliseerumisest tuleneva rikastumise võimalusega. Kui ühte linna ehitati pilvelõhkuja, siis iga teine endast lugupidav linn peab ehitama veel kõrgema pilvelõhkuja. Hiljem on kõrghoone mentaliteet, läbi pööbelelitarismi, kandunud üle väikelinnadele ja teile tehakse selgeks, et kui te tahate olla kaasaegne inimene, siis peate selle karnevaliga liituma. Teid pannakse unustama, et see protsess on kestnud vaid ühe põlvkonna, ning reeglina pole teile räägitud tagajärgedest. .Üldiselt on linnad üleseehitatud nii, et elatakse äärelinnas, kuna inimese suhe maaga on veel säilinud, ja tööl käiakse linnatsentrumis.
Kui te seda teete, siis olete konkurentsivõimeline inimene ja see aitab omakorda kaasa riiklikule konkurentsivõime kasvule, mille sisuks on tegelikult hindade kasv legaliseeritud orjaturul. Tulemus on aga see, et me oleme üks ühele kopeerima hakanud metropoliseeruva ühiskonna probleeme. Ühesõnaga, oleme jõudnud linnamudelini, kus inimlikku suhtlustasandit võimaldav linnaruum tuleb viia miinimumini, sest selle pealt ei saa teenida. Seda on lihtne korraldada linnaruumi maskustamise kaudu. Praktikas tähendab see seda, et kui te tahate naabrimehega teed juua, siis peate selle eest kellelegi maksma. Seda kõlbab turgutama stereotüüp, et tasuta asju ei ole olemas.
Teine võimalus on ajada vahemaad nii suureks, et inimene tunneks selles keskkonnas ennast ebamugavalt ja tühisena. Näiteks, vaevalt, et teil tuleb pähe mõte, et kohalike lasnamägede vahele teha mõni pinkide ja laudadega kiigeplats, sest õhtuti tuleks selle platsi kõrvale narkomaanide ja joodikute turgutamiseks välilaatsaret rajada. See näitabki meie moraalse laostumise astet, mis on tingitud linnastumisega loodud keskkonnateguritest, mis on omakorda lõhkunud ühiskondlikud kontrolli mehhanismid. On kadunud suhtluskoridorid suhtevõrkude loomiseks, nagu talgupäevad, laadapäevad, meierei- või poeesine seda oli. Juhuslike kontaktide arv viiakse linnakeskkonnas aga maksimumini, mis viib selleni, et peremehetunnet tekkida ei saagi. Seda kinnitab asjaolu, et isegi poliitika on kujunenud läbijooksuhooviks, mis omakorda võimaldab poliitikul enda tegemistes või tegematajätmistes olla vaba vastutusest.Kuna linnastumine tõi kaasa töökoha kaugenemise elamiskohast, siis see on kaasa toonud vajaduse paremate tõldade ostmiseks, et linnastumisest tulenevaid pikenenud vahemaid töö ja kodukoha vahel läbida. Meie staatuse sümboliks on mitte see, mida me teeme vaid see, kui palju me autoga sõidame. Peale seda saab teile edukalt maha müüdud aspekt, et autoga sõita on mõnus ja turvaline.
Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus peamise osa maailmamajanduse kasvust moodustab kinnisvara ja autode müümine. Vähem on aga räägitud sellest, kuidas need kaks, esmapilgul vastandlikku asja, omavahel seotud on. Selleks, et inimesed saaksid rohkem autosid osta, tuleb teed ehitada laiemaks. On teada, et järgneval kümnendil kasvab maailma autode hulk 5 korda. Selge on see, et viiekordset autostumise kasvu meie maakera majandus välja ei kannata. Kui lisada siia veel naftapiik, siis seda enam. Seega, peame tegelema teistsuguste ühiskonna arengumudelite otsimisega ja rakendamisega juba täna, sest homme on juba hilja.
Kõige selle peale pakutakse meile aga järgmisel aastal uue auto ostmise võimalust, uute pilvelõhkujate ja ristmikute ehitamist, sest läbi nende muudetakse meie elu “mugavamaks” ja “konkurentsivõimelisemaks” .
Emil Rutiku Urbanistlik okupatsioon, kas meie tulevik? FB
Arvamus
TRENDING
