Eesti Majandusklubi Kanadas korraldusel toimus huvitav loenguõhtu Eesti Maja kristallsaalis teisipäeval, 5. veebruaril. Välja pandud toolidest tuli puudus, näidates, et meie publik jälgib innuga päevakohaseid teemasid. Kõnelema oli kutsutud Eesti Välisinvesteeringute Agentuuri direktor Andrus Viirg, kes mõni päev varem oli Toronto Ülikooli Munk Centre'is tutvustanud Eestit rahvusvahelisel konverentsil, ja Ottawast Eesti Suursaatkonna asjur Sulev Roostar.
Õhtu avas EMK nimel Erich Rannu, kes tutvustas kõnelejaid, andes lühikese ülevaate nende haridusteekondadest ja töökohtadest. Hr. Rannu teatas, et väljakuulutatud järjekorda oli muudetud. Esmalt kõneles Sulev Roostar, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja saavutanud filosoofiadoktori kraadi Moskvas. Diplomaadina töötanud mitmel kohal, 2000. aastast saadik Kanadas asjuriks. Andrus Viirg on lõpetanud Eesti diplomaatide kooli, TTÜ arvuti erialal, töötanud Maailmapanga Tallinna esinduse juhatajana ja Washingtonis IMF juures. Möödunud juulist saadik on EIA direktor.
Sulev Roostar kõneles avaloengus Siim Kallase uuest valitsusest, keskendudes kolmele punktile: 1. olukorra kirjedus Kallase enese sõnul, 2. koalitsiooni programmidest, täpsustades Reformi ja Keskerakonna vahesid ning 3. uue valitsuse poliitikast, kinnitudes julgeolekule/riigikaitsele ja välispoliitikale.
Siim Kallas teatas ajakirjandusele 22. jaanuaril — vaatame, mis toimub meie ühiskonnas. Heaolu kasv on olnud Eestis kiire, ühiskonnas on aga samas eitav seisukoht, kuna äärmused on suured — mõnel on, mõnel ei ole. Teisisõnu Eestis on polaarsus, rahulolu versus rahulolematus ehk happy vs. unhappy.
Järgmiseks keskendus Roostar lühikesele tagasivaatele Kolmikliidu koalitsioonile, võrreldes seda uue koalitsiooniga, mil vähemus Riigikogus, rõhutades ka poliitilise maastiku vastandeid. Uue valitsuse programm näeb ette, et valitsus peab tegema kõike, et säiliks iseseisvus ja kodanike julgeolek. Reform leiab, et tänapäeva Eesti ei saa Euroopas tunda ennast turvalisena, kui ta ei kuulu NATOsse. Eesti peab saama NATO liikmeks, sellega jätkab Reform endiste valitsuste välispoliitilist liini. Eesti juba tegutseb ÜRO, OSCE ja Lääne-Euroopa liiduga. Rahvuspoliitika peab olema sõltumatu. Reform leiab, et ühinemine Euroopa Liiduga peab sündima rahva tahtel, referendumi alusel, mis oleks siduv valitsusele ja kohustuseks riigile.
Keskerakond omakorda peab samuti Läände integratsiooni oluliseks julgeoleku punktiks, leides, et riik peab väljendama tahet ennast kaitsta. Majanduslikult Euroopa Liitu astumine olgu aga otsustatud rahvaküsitlusega, Keskid ei soovi referendumit, mis oleks valitsusele siduv.
Valitsusprogrammi tutvustas Ottawa asjur Sulev Roostar Siim Kallase kolme põhiteemat vaadates. Esiteks, tuleb sisepoliitilisi pingeid vähendada, sealjuures tõsta mh. pensioneid, lastetoetust. Teiseks, majnduspoliitikas suuri muutusi ei ole ette näha, järjepidevus on primaarne, ei muudeta maksutariife. Kolmandaks, valitsus jääb ustavaks eelmiste Eesti valitsuste välispoliitilistele prioriteetidele, suunaks NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine, 2% riigieelarvest suunatakse riigikaitsele sisemajanduse kontost.
Kõneleja tõi esile noppeid koalitsioonileppest, millest huvitavaim oli ehk see, et uus valitsus soovib muuta põhikirja, viies aastal 2006 presidendi valimise otsevalimisele. Samuti kavatsetakse tugevdada erakondade rolli poliitilisel maastikul. Plaanis on ühendada ja vähendada ministeeriumeid, üheks näiteks teede- ja siseministeeriumi ühe katuse alla toomine.
Uues valitsuses on Reformist 6, Keskerakonnast 8 ministrit, valitsuses on naistel suur osakaal — kuus ministrit on naissoost. Vanim minister on 61, noorim 26. Valitsuse koosseisus on 6 juristi, majandusharidusega vaid kaks.
Sulev Roostar peatus pikemalt oma uue ülemuse Kristiina Ojulandi tutvustamisel, rõhutades tema kogemusi Euroopa parlamendiassamblees. Tema noorus ei tähenda, et tal poleks piisavalt kogemusi täita seda tähtsat kohta, lõpetas Sulev Roostar.
Andrus Viirg käsitles laieneva Euroopa Liidu teemat. Kõneleja alustas EIA tutvustamisega. Agentuur loodi 1994. aastal, eesmärgiks välisraha Eestisse sissetoomine. Eesti on atraktiivne maa, kuhu asetada investeeringuid tänu sellele, et makromajandus on kindlalt paigas ja on tugev. Eestis on väga arenenud pangandussektor, millest 90% on välismaa (Soome, Rootsi) valduses.
Hr. Viirg nimetas ühe näitajana ka mobiiltelefone — pea kõigil on tänapäeval see olemas, hinnad on atraktiivsed nii linnas kui maal.
Eesti konkurentsivõimet saab seletada suhteliselt odava tööjõuga, Eesti oli 2001. aastal maailmas 22. kohal, kui määrati konkurentsivõimet.
Majandusvabadus ning liberaalne kaubanduspoliitika aitasid kaasa ka sellele, et korruptsiooni peaaegu ei ole, Eesti on maailmas 4. kohal korruptsioonivabade riikide seas.
Milleks siis on Euroopa Liitu vaja? Kõneleja konstateeris, et EL tagab pikaajalist ja stabiilset majanduslikku kasvu, mida toetab välisinvesteeringute kasv. Siin on EIA roll tähtis, Eesti riigi välisvõlg on samuti väike. Elatustaseme võrdlus aga tekitab muret. Eesti sissetulekud on 30% ELi riikide omast, väljaminekud selle eest 70%. Isegi kui Eesti majandus kasvab praeguste näitajate järgi umbes 5% aastas, siis jõuame alles 45-50 aastaga ELi tasemele!
Praegu saab Eesti ELilt põllumajanduslikku toetust, PHARE käest ca 300 miljoni euro ulatuses. Infrastruktuuri Eestis on Euroopa Liit toetanud 50 miljoni euro piires. Põllumajanduse küsimused on keerulised, põhitakistuseks on Poola küsimus ning regionaalpoliitika, kus tuleb ka arvestada erasektori poolt sisselaenatud summadega.
Kas eestlased tahavad üldsegi Euroopa Liitu astuda? Andrus Viirg leiab, et suhtumine kõigub, praegu on pendel liikunud poolehoiu poole ja viimased uuringud näitavad, et ELi astumise pooldajaid on üle 50% eestlastest. Kõneleja leidis, et just referendum, mitte rahvahääletus peaks juriidiliselt olema otsustav.
Järgnes pikk ja elav küsimuste esitamine publiku poolt, muuhulgas küsiti uute ministrite poliitilise tagapõhja kohta, Eesti Panga dollariskandaalist, venelaste keeleseaduste nõudmistest, turismist, viisaküsimustest ning Kanada investeeringutest Eestisse.
Valitsuse teemal soovitas Sulev Roostar korduvalt seda, mida poliitikas viisakuse tõttu tehakse — andke uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva, enne kui langetame otsuseid.
Kõnekoosoleku lõpetas Ene-Liis Martens, kes tänas mõlemat kõnelejat erudeeritud ja paeluvate esinemiste eest. Pärast ametlikku lõpetamist kogunesid mitmed publiku hulgast kõnelejate ümber, esitades informaalsemas õhkonnas neile veel küsimusi. Saalitäis publikut avaldas kindlasti rahulolu järjekordselt huvitava EMK kõnekoosoleku korraldamise üle. TN
EMK loenguõhtult: Sulev Roostari ja Andrus Viirgi päevakohased ettekanded
Eestlased Kanadas | 13 Feb 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING