Õhtuleht.ee, 18. aprill 2016,
(Aldo Luud)
http://www.ohtuleht.ee/728222/..."Minu elutöö on tehtud, ei taha lastele koormaks olla" – umbes selline on olnud viimase aja rongienesetappude korduv põhjendus. "See peaks olema küsimus meie riigile – miks meie vanakesed tunnevad end koormana?" küsib ajalehes Pealinn raudteeohutuse ekspert Tamo Vahemets.
Möödunud aastal hukkus rongirataste all üheksa inimest, suurem osa neist tegi viimase sammu vabatahtlikult. "Inimeste arv, kes raudteel teadlikult vale liigutuse teevad, on paraku kasvanud," püüab rongiõnnetuste ennetamisega tegeleva mittetulundusühingu Operation Lifesaver Estonia (OLE) juht Tamo Vahemets võimalikult pehmelt väljendada fakti, et eelmisel aastal oli raudteel tavatult palju enesetappe. Kuigi kümne aastaga on raudteeõnnetuste arv ligi kaks korda vähenenud (48-lt 19-ni) ja ka hukkunuid on poole vähem, paistis eelmine aasta silma uue trendiga. Nimelt astus suurem osa mullu raudteel hukkunud inimestest rongi alla vabal tahtel.
Enesetaputeema on ülimalt tundlik ning sellepärast Vahemets konkreetseid juhtumeid ei kirjelda. «Need on valusad lood, millest igal on oma eellugu,» mainis ta.
"Mida fataalsem on meetod, mis valitakse, seda suurem on soov elust lahkuda," nentis Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi tegevdirektor ja vanemteadur Merike Sisask, selgitamaks, miks inimesed valivad niivõrd radikaalse viisi eluga lõpparve tegemiseks.
Kui Anna Karenina viskus rongi ette, sest ei suutnud oma tunnete- ja suhtesasipuntrale muud lahendust leida, siis suur osa meie viimase aja rongi ette astumisi on märksa vähem romantilised – need on kantud lõplikust lootusetusest. "Minu elutöö on tehtud, ei taha lastele koormaks olla" – umbes selline on ühe osa viimase aja rongienesetappude põhjendus.
"Vanainimene on teinud sellise sammu, sest ei näe oma elul enam mõtet,» lausus Vahemets. "See näitab, et meie tugisüsteemid on nõrgad ja ei suuda piisavalt oma eakaid toetada. Kuskil on tehtud viga, et nad enam ise hakkama ei saa. See peaks olema küsimus meie riigile ja sotsiaalsüsteemile – miks meie vanakesed tunnevad end koormana?"
Sisask lisas, et Eesti ühiskonnas, kus edu defineeritakse raha ja karjääriredeli tõusuga, unustavad inimesed, et ka lähedased vajavad hoolt ja märkamist. "Paraku pole lastel tihti oma vanemate jaoks aega, eakad jäävad üksi ning tunnevad end ebavajalikuna," sõnas Sisask.
