Jõulude eel tutvustas Hansa kohvikus oma raamatut “Killud” Kanadas, Rootsis ja Soomes elanud ning igal pool tegusalt Eesti asja ajanud Endel Loo.
Nüüdne kuressaarlane on olnud kunstiõpetaja siinses ametikoolis, juhendanud noori mitmel alal, teinud raadiosaateid ja õpetanud saarlastele inglise keelt. 130-leheküljelist rohkete fotodega omakujundatud trükist nimetas autor ise rännuraamatuks.
“Ma olen alati püüdnud olla eestlane. Mõnikord õnnestub ka. Seda raamatut lugedes näete, kuidas inimene peab hakkama saama ka siis, kui Eesti sinust kaugel, aga juurtpidi ikkagi nii südames, et välja sikutada ei jaksa. Elada aga tuleb ja sellise tundega on hea elada,” ütles Endel Loo kutsututele.
Endel Loo nimetas oma pikka, keerulist, aga samas ka huvitavat eluteed kildude teeks. “Ühisnimetaja kogu sellel asjal on Eesti. Olen püüdnud kildudest tervikut teha ja selle põhimõtte järgi elanud. Terviku nimi on kodumaa. Tuleb elada nii, et võid südamerahuga öelda – isamaa on marjakene ja marjakene ta on,” tõdes trükise esitlusel Endel Loo.
Südamelt ära öeldud
“Kõik “killud” selles raamatus on kantud elujaatusest. Mind üllatas seda raamatut lugedes, et Endel Loo, elades kaua aastaid võõrsil, on säilitanud muheda eesti keele. Keel ongi kultuuri ja mõtlemise alus,” hindas ise mitu raamatut kirjutanud ajaloolane Bruno Pao.
Raamatu kirjutamise mõttele tuli Loo juba ammu, nimetades seda ideed südamelt ära ütlemise sooviks. “See soov ainult kasvab-kasvab-kasvab ja siis sa pead selle viguri ära tegema. Pärast seda on sul väga hea olla,” rääkis autor.
Loo sõnul ei ole tema raamat otseselt dokumentaalne, kuigi võtab kokku kirjutaja töö ja tegemised sõjaeelses Eestis, seejärel Rootsis, Kanadas ja Soomes.
Nii toovad “Killud” lugejaile silme ette Toronto eestlaste elupilte. Muide ka selle, et bariton Endel Loo on rahvapillimeeste Alfred Kuusi ja Ernst Ottaniga salvestanud heliplaadile hulga eestikeelseid laule.
Veri paksem kui vesi
Lugeja saab teada, kuidas Loo muretses Kanadas endale Eesti passi, kuidas kohtus seal tollase N. Liidu eestlasest konsuli Voldemar Veeberiga, kuidas korraldas eesti graafika näitust Torontos, kuidas lavastas ESTO-l esinejate etteasteid jne.
“Rännuraamat toob lühijuttudes pildi sellest, mis juhtub siis, kui inimene ei saa unustada sünnimaad. Veri on siin paksem kui vesi. Kas ka väliseestlaste igapäevas? Mida ütleb selle kohta Eesti Elu Torontos? Või teistpidi - raha kutsel välismaale kippuv noor kodumaal. Kui suur on eestlaste tuleviku hind? Või globaalsuse elujõud?” mõtiskles Endel Loo.
Aare Laine Meie Maa 29-12-2005