Möödunud aastal sai dr. Endel Tulving audoktori kraadi Toronto, oma ülikooli poolt. See on väga ebatavaline, kuid saaja ei ole ka tavaline teadlane.

Endel Tulving on saavutanud palju mälu uurimise alal — tema kontosse võib kirjutada rohkem olulisi saavutusi kui kellegi teise puhul ja ainult absoluutsele tippinimesele kingib koduülikool sellise auavalduse. Sõber ja kolleeg Endel on selle igati ära teeninud. Nüüd, kui ta on just ületanud 75. juubeliaasta künnise, on põhjust heita pilk tema saavutustele ja eluteele.

Mainitud kraad oli kuues doctor honoris causa. Neist neljas on pärit Tartu, Eesti kodukoha ülikoolist. Selle võttis juubilar vastu esimese väliseestlasena a. 1989. Kui ta Tartust tagasi tuli, olles näinud Tartu ülikooli rasket olukorda ja üpris täielikku värske teadusliku kirjanduse puudumist, asutasime tema ettepanekul Tartu Ülikooli Fondi (TÜF), mille esimeheks ja suure töö tegijaks sai tööstur Valdeko Väärsi. TÜF andis olulist toetust ülikoolile eriti kriitilisel perioodil, 1990-ndate alguses. Jätkuv tegevus rõhutab nüüd üliõpilaste toetamist stipendiumide näol.

Lisaks audoktori kraadidele — võrdselt „letters“, „philosophy“ ja „science“ — on Tulvingul pikk rida, paarkümmend muud austavat teenete hindamist või auliikme positsiooni Põhja-Ameerikast ja Euroopast. Mida on siis Endel Tulving teinud kõige selle ärateenimiseks?

Hea ülevaate annab dr. Jüri Allik eessõnas äsjailmunud (2002) raamatule „Endel Tulving ja mälu“. Raamatusse on valitud seitse Tulvingu eriti olulise artikli tõlget ja kaheksandana leiab lugeja mitmekesise usutluse peategelasega.

Huvitav on teada, et juba a. 1897 avaldas Rudolf Kallas Tartus teose „Mäluõpetuse süsteem“. Ligi sajand hiljem ilmub Tulvingu raamat „Episoodilise mälu elemendid“ (1983), mis selgitab, et inimese mälu on äärmiselt mitmetahuline ja et teadmiste salvestamine ja nende taasammutamine on hoopis erinevad, kuigi ligilähedased protsessid. Tähtis on salvestatud informatsioon kodeerida nii, et seda saaks jälle meelde tuletada, abistavate mõistetega või ilma.

Mälu ja aju vahekord — kus mälu struktuurides leiab aset ühte- või teistlaadi mõtlemine ja kus salvestatakse teadmised — on olnud Tulvingu järgmine lai tööpõld, samuti aja mõiste ja tähtsus inimese mälu toimingutes. Nagu kirjutab Allik, on kõik tähtsamad ja intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas seotud Endel Tulvingu nimega. Põhjaliku ülevaate leiab huvitatud lugeja eelmainitud raamatus.

Eesti ühiskonnas Torontos toimunust meenuvad mõnedki sündmused. Loeng intelligentsi kohta Toronto Eesti Seltsi loengute sarjas 1960-ndate alguses; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli 50. juubeli puhul peetud akadeemiline ettekanne millest kirjutajal on meeles, et kompuutritel (AD 1969) on veel palju, palju edasi liikuda, et vähegi aju võimetele järele jõuda.

25 a. hiljem, TÜ 75. juubeliaktusel oli Endel Tulving jällegi kõnelejaks. Sedapuhku rääkis ta mälu uurimisest ja ajust. Saalitäis kuulajaid ehk mäletab veel, et saime ka intiimse vaate kõneleja abikaasa Rutt'i ajusse… kus erinevad värvitoonid aju „scan'ist“ andsid edasi mõtlemise intensiivsuse aju eriosades, olenevalt ka sellest, millele mõeldi. Ilmselt on aastate jooksul voolanud küllaltki inspiratsiooni abikaasade — kunstniku Rutt'i ja teadlase Endeli vahel — hüvanguks mõlema tegevusele.

Juubelikõne ja selle illustratsioonid näitasid ka veenvalt, et mõte võib tõesti füüsilist maailma otseselt mõjustada, sest vaid mõte oli suuteline muutma „scanner'i“ pilti, tekitatud elektrivoolude kaudu. Niisiis — see, mida paljud täppisteadlased pole kaua tahtnud uskuda, on siiski tõsi, ehk nagu kohalikus keeles öeldakse: „mind over matter“.

•••

Endel Tulf sündis 26. mail 1927. Ta isa oli kohtunik. Nimede eestistamise ajal pani siis alles 11-aastane poiss Endel ette nime Tulving, ja nii see jäigi.

Elutee viis varsti Petserist Tartusse, kus Endel oli Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane. Lõpetamisele tuli aga vahele lennuväe abiteenistuses viibimine, ja kool sai lõpetatud alles põgenikelaagris Saksamaal.

Järgnes immigratsioon Kanadasse (1949) ja õpingud Toronto Ülikoolis, mille Endel lõpetas kiitusega psühholoogia alal 1953. aastal. Magistrikraadi saavutas ta 1954, samuti Torontos, ja siis jätkusid haridustee ja uurimistöö Harvardi Ülikoolis Cambridge'is, MA. Seal kohtusime esmakordselt, ka paljude teiste eesti üliõpilastega, kes Bostoni piirkonna ülikoolides õppisid. Endel saavutas doktorikraadi a. 1957, olles juba eelmisel aastal tööle asunud Toronto Ülikooli lektorina. Aasta hiljem olime mõlemad Torontos.

1965. aastal sai Endel Tulvingust korraline professor psühholoogia osakonnas. Viis aastat hiljem leiame ta Yale'i ülikoolis professorina, ja veel kaks aastat hiljem mõlemal pool, küllap edasi-tagasi lennates. Osakonna juhataja ametit pidas ta aastatel 1974—80. Varsti pärast seda (1985) pärjati ta tiitliga „University Professor“ — eriline, piiratud austusavaldus Toronto ülikooli poolt. 1992.a. lisandus sõna „Emeritus“, kuid tegevus läks täie hooga edasi.

Külalisprofessori ametid California ülikoolis Davises (1994—98) ja Washingtoni ülikoolis (1996—) on lisaks uuele kohale Rotman'i Uurimisinstituudis, kus Endel Tulvingul on Tanenbaum'i nimeline õppetool kognitiivse neuropsühholoogia alal. Ka on tema side Eestiga tihe, nii Tartus kui Tallinnas. „Tallinna konverents“ a. 1999 tõi Eestisse suure hulga mälu uurimisega tegelevaid teadlasi. Tulving toimetas konverentsi raamatu pealkirjaga „Memory, conciousness and the brain: The Tallinn Conference“, nii veelkord jäädvustades Tallinna nime olulise konverentsi asukohana.

Lõpuks jääb üle soovida juubilarile kõike head, jätkuvat töörõõmu ja uusi saavutusi teadlasena, samuti jätkuvat, loovat koostööd abikaasa Rutt'iga. Õnnitlusi ka tütardele Elole ja Lindale ning viiele lapselapsele — kindlatele rõõmuallikatele — isa ja vanaisa juubeli puhul.

Jõudu, Endel, ja tugev käepigistus paljude sõprade nimel!

Märkmed: