Vana-Andrese koguduse segakoor rikastas surnute mälestuspüha nelja hästivalitud lauluga Heli Tenno juhtimisel. Foto: Allan Marley.
Luterlikus kirikus on oluline traditsioon, mida aga vaid alatest 19. sajandist saadik on peetud. See on surnute mälestamisepüha, mida peetakse kirikuaasta lõpul – viimasel pühapäeval enne advendiaega. Meie rahva kalendris see ei kajastu, ja seda nimetust teame vaid pühamus, hingedepäevaga ei tohi seda püha eksitada. Oluline on sel pühal mõtelda neile, keda on kutsud Looja juurde, mitte leinas aga tänutähes antud ja saadu eest.
Vana-Andrese kogudus märkis 22. novembril Agricola kirikus jumalateenistusega neid, kes on enne meid käinud, kellest tunneme ikka puudust ja hindame nende tegusid, armastust, ligimeseolekut. Õpetaja Kalle Kadakas põimis pühakirjast olulisi lõike tähtpäeva märkimaks, alustades Ilmutuse raamatust 21. 1-4 „ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas oli kadunud ning merd ei olnud enam.” Jumal pühib ära iga pisara ning surma ei ole enam, tõesti rahustav mõte, sest endine on möödunud.
Jumalateenistust rikastas koguduse segakoor, küll natuke kahanenud ridadega, aga jõuludeks ollakse jälle terve mees- naiskonnaga kirikulistele rõõmusoovidega esinemas. Koori juhatas Heli Tenno, saatis vaheldumisi klaveril ja orelil Marta Kivik. Laulud olid eriti tabavalt valitud arvestades pühaga, koor alustas Sirje Kaasiku kauni „Oled mu Jumal”aga, järgnes „Igavene hommik? (J.M. Black).
Jutlus põhines Jesaja 65. 17-25 salmidele, ja Markuse 13. 31-37. Viimane valik rõhutab, et „taevas ja maa hävivad, aga mina ei hävi!” Hingekarjane tuletas pühamus olijatele meelde, et oma surma surrakse, teiste surmaga aga elatakse. Jah, me ei tunne hirmu niivõrd oma, kui lähedaste surma ees. See ühine tegur oli toonud koguduse kirikusse, mitte minek ei tee haiget, vaid mahajäämine. Selline on lein, elavatel on teadmine, et teda enam ei ole raske, kui just ei mõtle Piibli sõnadele, mis õpetavad lähedase surmaga edasi elama. Õp. Kadakas lausus siin, et ühe kauge maa kalmistuväraval on õiged sõnad: „Surm on elu, aga mitte armastuse piirikivi.”
Püha Sõna kuulutab mitte ainult mälestuste väärtustest. Olulisemalt saame pühakirjast teada tõotust, et igale surmale järgneb ja koidab uus elu, uuest taevast, uuest maast. Mis täna kõigile oma kaduvuses ja lõplikkuses on silmaga nähtav ja käega kogetav, pole ometigi kõik, kuna surm ei vii igavesse kadumatusse, vaid Jumala juurde. Maistel asjadel on muidugi elus kindel koht, rõõm siinpoolsest elust aga ei tohiks viia olukorda, kus me kinnitume siinpoolse maailma külge; Jumala silmis on iga elu täiuslik, ka seegi, mis jäi lühikeseks.
Õpetaja Kadakas sidus jutlusele sõlme peale, rõhutades, et troost on Jumala olemasolus, tema igaviku valguses pole ükski lein ega ükski valatud pisar asjatu. Sest surma ei ole enam.
Koguduse segakoor esitas veel kaks laulu „Kus pole enam musta ööd” ja, väga sobivalt, raudvarra kuuluv „Jää minuga.” Teenistus lõppes armulauaga, millest pea iga pühamus olija osales. Kirikust lahkudes oli kuidagi tunne, et meie kirgas ja kirjeldamatu rõõm, mida tunneme Kristuse lähedal olekus mööduvad paraku kiiresti. Ent surematus, igavene osadus oli osa sõnumist, Surm on üksnes minek ja mäletame, et võidurõõmu lõpmatu meri uhub ära iga kurbuse jälje.
