Õhtuleht.ee, 2. veebruar 2016,
http://www.ohtuleht.ee/715949/...
Andrei Vesterinen. (Stanislav Moškov)
Jaanuaris presidendile, peaministrile ja välisministrile seoses Indias vangi mõistetud Eesti laevakaitsjatega avaliku kirja saatnud endine sõdur Andrei Vesterinen küsib järjekordses kirjas, miks siiski ei tegutse Eesti ametivõimud selle nimel, et Eesti mehi Indiast koju tuua, pakkudes üheks variandiks võimaluse paluda abi näiteks Venemaalt.
Järgneb Vesterineni kiri:
Lugupeetud Eesti president Toomas Hendrik Ilves
Lugupeetud Eesti peaminister Taavi Rõivas
Lugupeetud Eesti välisminister Marina Kaljurand
Pöördun Teie poole kui Eesti kodanik, veteran ning laevakaitsjate, keda hoitakse Indias kinni, kaaslane.
Alustuseks tahaks tänada Teid vastuse eest minu poolt 13.01.2016 saadetud kirjale.
Minu kirjale vastas Välisministeerium Marina Kaljuranna näol, samuti presidendi kantselei, kantselei direktori Alo Heinsalu näol.
Ma ei ole saanud vastuse peaminister Taavi Rõivaselt.
Lähtudes minule saadetud vastustest, ma sain aru ühest asjast – poliitikutega tuleb suhelda ainult läbi avalike kirjade ning alati nõuda nendele vastust.
Lugupeetud Marina Kaljurand!
Välisministri vastus koondus põhiliselt ainult sellele, et laevakaitsjatele osutatud abi oli teostatud vastavalt seadusele. Põhjalikult olid lahti kirjutatud kuupäevad, millal konsul sai kokku meie kodanikega ning samuti välisministeeriumi kohtumised laevakaitsjate perekondadega. Oma vastusega, Marina Kaljurand, Te üritate end loogiliselt õigustada. Nimelt Teie, kui välisminister, tegite kõike, mis oli võimalik, et tuua meie kodanikud tagasi koju, Eestisse.
Milleks te valetate inimestele, oma rahvale, kui räägite, et Välisministeerium tegi kõike, mida oli võimalik teha, et tuua kodanikud koju?
Tuletage meelde kui mina, Andrei Vesterinen, sain 2014. aastal laevakaitsjate sugulastelt, lisaks ka laevakaitsjatelt endalt, volituse, et esindada nende huve Välisministeeriumi infotunnil. Vaatamata sellele, välisministeerium ei tahtnud mind infotunnile sisse lasta. Kas välisministeerium ei ole selle käitumisega seadust rikkunud? Igal inimesel on ju olemas õigus kasutada oma esindaja abi.
Teie, poliitikud, kardate, kui Teile esitatakse ebamugavaid küsimusi sel hetkel, kui Teil ei ole aega vastuse üle korralikult mõelda.
Teie vastuses minu kirjale, Marina Kaljurand, kirjutasite, et Välisministeerium teeb kõike, mida on võimalik teha, et see situatsioon leiaks lahendust.
Tuletame meelde juhtumi jalgratturitega, kui Eesti palus abi Prantsusmaalt. Peale seda eesti parlamendiliikmed ütlesid, et Eesti ei unusta seda ning on Prantsusmaa ees võlgu ning saatis oma sõdurid Kesk-Aafrikasse. Te mäletate seda väga hästi, Marina Kaljurand.
Nüüd ma esitan Teile lihtsad küsimused, millele palun anda meie rahvale vastused:
1) Kas Eesti on valmis paluma abi Vene Föderatsioonilt, et tuua tagasi Eesti kodanikud?
2) Kui Eesti on valmis paluma abi Vene Föderatsioonilt, siis palun kirjutage, millal see juhtub?
Lugupeetud Eesti president!
Presidendi kantselei direktori vastus hõlmas eelkõige seda, et Teie, lugupeetud president, ütlesite, et Eesti võtab kasutusele kõik võimalikud poliitilised ja diplomaatilised kontaktid, et meie kodanikud jõuaksid kiiremini koju.
Lähtudes Teie vastusest, ma esitan Teile väga lihtsa küsimuse, millele palun vastata ausalt:
Kas Eesti on valmis paluma Vene Föderatsioonilt abi, et tuua Eesti kodanikud Indiast tagasi? Kas Te olete isiklikult valmis paluma Vene Föderatsiooni presidendilt või välisministrilt abi?
Lugupeetud Eesti peaminister?
Ma arvan, et te lihtsalt ei mõista oma rahvast. Õigemini, Te lihtsalt ei taha aru saada. Natuke aega tagasi, Teie, lugupeetud Taavi Rõivas, ütlesite, et Viru Keemia Grupi koondamised on nende inimeste isiklikud probleemid, mitte terve maakonna turvalisuse risk? Kas Teil ei ole häbi, härra peaminister? Teie, võimuesindaja, räägite, et see on inimeste isiklik probleem ning see ei ole terve maakonna turvalisuse risk? Mis turvalisust Te räägite, kui inimestel ei ole midagi süüa? Vastake palun lihtsatele küsimustele, härra peaminister:
1) Miks Te ei tööta oma riigi ja rahva heaks?
2) Kas Teil ei ole häbi, et paljud Eestis elavad lapsed peavad tundma, mis on nälg ning vanurid elavad vaesuse piiril, kuid samal ajal riik kulutab hiigelsummasid riigikaitsele?
Lugupeetud poliitikud. Palun anda kirjalikud vastused minu küsimustele.
