Senise poliitikaga jõuab Eesti rentslisse kiiresti. Oleme seni käitunud erinevatel headel ja halbadel põhjustel UusEesti kolonialistidele meelepäraselt. Käepikendustena. Ja tulevik tõotab veel halvemat. Lõpuks müüme maha oma metsad, oma Euroopale väga vajalikud haruldased muldmetallid, mispärast songime üles maa, lõikame Eesti füüsiliselt pooleks rail baltikaga, reostame ära oma põhjaveed kildagaasi kaevandusega, rändame võõrsile majanduspõgenikena. Kes jäävad alles kolivad suurlinnadesse, kiiritavad end viljatuteks maailmakodanikeks 5G ja kõikide muude e-riigi eksperimendi helgete lubadustega variantides, mida Naomi Klein ilusti kirjeldas oma raamatus ’Šokk Doktriin’. Lips läbi, hambad risti, jalad püsti. Rosolje vestil.
Aeg ümbermõelda? Kõike seda oli võimatu saavutada ilma omakasupüüdliku ja võimuahne mänedžerklassita ('enablers'), kes on Eesti poliitiline ja majanduse-eliit. Kellele Brüssellis müüdi ’põhjapanevad’ põhjendusi, eesotsas: ’solidaarsus’. Nüüd saabus kohale üks imelik protestimeelne rühmitus nimega EKRE, keda ei tohiks nii pahaks panna, sest kogupaketina annavad nad lootust, et suudavad peatada trendi, mis viib Absurdi esiteks (kus oleme paregu) ja lõpuks Põrgu.
Nende suurim patt on, et on liiga tuhmid, et jälgida globalismi helget iseenesestmõistetavat programmi, mis viib utoopiani – küsi vaid saatejuhtidelt/ arvamusliidritelt/ noorgeeniustelt J. Trallalt, K. Paris-elt, K. Käsperilt ning end paljastanud agent provocateur aktivistidelt, kes on valmis ka kasutama vankris last pahade EKRE parteiliikmete rammimiseks, et oleks midagi maailmale näidata. Kukkus läbi, aga miks see ei olnud 'front-page news'? Sest põrmustaks ja paljastaks kogu haledat kupatust. Mida tuleb hoopis kaitsta. Õilis eesmärk ikka õigustab meetmeid. Vihased nad on. Need supervihased Supertolerandid. See on draama ja mustkomöödia, mis inspireerib kirjanikku minus. Viimastel valimistel valusa kõrvakiilu saanud, nad EKRE-le andeks ei anna. Ja teavad päris ohtu kui nad seda näevad. Punkt. Punkt ja veel punkt.
Ühesõnaga, hirmuäratavad (kuulu-) jutud EKRE'st on liialdatud, kõikidel tavalistel ja läbinähtavatel põhjustel, arvan ma. Süüdistused homofoobiast, ksenofoobiast, rassismist ja natsismist, on refleks-karikatuurid reaalsusest. Ja relvad. See ei ole täiskasvanud käitumine, professionaalsus ega ausus. Pigem enesepete, argpükslus ja kogenematus. Või nagu George W. Bush kord lausus: ’meie viga oli ettekujutusvõime puudus’. Kuidas kellele?
Kasvavale koolkonnale on süü status quo’l, mis ei oska meelt muuta, ega süsteemseid vigu üles tunnistada. Arrogantsus ja häbiplekk, mis ei oska peeglisse vaadata, ja siis klassikaliselt transfeerib oma möödalaskmised rivaali peale. Kajab kaugelt hirmunud hala neilt, kelle karjäärid ja maailmapilt ripub hapralt Brüsselli nisa otsas, arvan ma, lihtsalt üks vaatleja. See veel ei tähenda, et kus suitsu on, ei oleks (siin ja seal) tuld.
Teie pointide juurde: geid tohivad Eestis koos elada, töökoha poolest ei tohi diskrimineerida, kuid kooseluseaduse põhi vaidluspunktiks on laste lapsendamises. Mainite: 'meil pole aega raisata hävitavate ja tõrjuvate sihtidega'. Aga see ongi ka konservatiivide argument. Kui pered on lõhki aetud (vähemalt 100 tuhat inimest on lahkunud riigist), kui ehmatavas ulatuses lapsi saavad ainsat sooja toitu kerre koolis (guugeldage palun ’vaesus ja suhteline vaesus Eestis’), kui meie keel ja kultuur on pideva rünnaku all (ajastul milles suveräänne rahvusriiklus on korraga ’aut’), miks tõepoolest raisata meeletuid väärtuslike tunde Riigikogus ’kiilu’ teemadele, mis ei ole eestlastele esmatähtsad?
Abort on vabavalikuline, kuid EKRE ei pea õigeks, et maksumaksja on sunnitud seda tasuma. Järelkasvu küsimus painab meie demograafiat. EKRE mustamütsiga peamehe abikaasa, Monika Helme, on naine. Ta on Riigikokku valitud. Panustab ühiskonnatööle. Mis ajastul elame, et valiku võimalusel lastekasvatamine koduarmastuses on justkui naisi ahistav?
Kuidas nii, et eurolaulu kaasvõitja, Aruba päritoluga Dave Benton on rahva südame võitnud, kui rahvas on rassistlik? Rõõmustame, et tema jõulukontserdid kirikutes on välja müüdud läbi Eesti. Tema tütar Sissi on ka hakanud staariks. Benton tuli Eestisse tavalisel viisil, ennem Brüsselli ’sund’ massi-immigratsiooni kampaanijat, mis tekitab pahameelt. Mitte mustanahalised ei tekita pahameelt.
Vihkamisest vaid nii palju, et tuleks ausalt küsida, kes on suurimad vihkajad ja miks. 1/5 eestlaste arvamusele ei tohiks peameedia nii pidevalt ja meeleheitlikult peale sülitada. Miskipärast selline ametlik vihkamine ja paremäärmuslasteks tembeldamine on okei. See olla siis vihkamine 'lite'. Vihkamine, ’mis praktiliselt ei ole vihkamine’. (Vt koomik Steve ’I’m offended’ Hughes). Kas on põhjapanevat head põhjust erakondadel mitte teha koostööd EKRE'ga? Kas tajume siin ’näitlemist’? Hapuid viinamarju? Eks siis ikka natuke oma propagandalõksu kukkumist.
Kas oli poolte ameeriklaste sildistamine Hillary Clinton'i poolt 'deplorables'-ideks ilus? Kas polnud see desperaatsusest tingitud laim, mida ka tänini ei ole maha teinud šokis peavoolumeedia? Peavoolu patte on siin jalaga segada. Hariv oleks meie liberaal-demokraatidest eliidil vaadata USA mustanahaliste konservatiivide youtube postitusi. Soovitan 'Kevin's Corner'-it, Candace Owens'it. Mõlemad lõhuvad eelarvamuste 'kasti'. Jätkuvalt. Teravalt. Ja huumoriga. Kellele andsime õiguse maalida meile nii ühepoolseid eelarvamusi? Mida justkui hüpnotiseeritult võtame omaks.
Põhipõhjuseks, miks on kasvanud EKRE toetus, on jõuetuse tunne kodanikul, kes tunneb, et Brüsselit-kummardav eliit tema muredest enam nii väga ei hooli. Elavad oma 'self-reinforcing' infomullis. Valimiste õhtul, ’live’ stuudios, üks meediakonsultant näitas välja imestust et EKRE valijaskond ei olegi need ühtemoodi vihased hallipäised mehed, kelle stereotüüpi oli nii jõuliselt järjest rahvale edastatud. Nii käib orkestreeritud poliitika. Ja kellegile ei meeldi, et temaga manipuleeritakse. Fakt: Eestit ei ole viidud lubatud viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Oleme ikka 5 vaesema hulgas. Igapäevased olmemured rusuvad.
Selgitus: Euroopa ühiskonnas on toimimas poliitiline nihe. Tavatöökohti 'globaalse Lõunasse' eksportiva korporatiivse globalismi (ja nö 'kaaperdatud' valitsuste) vastu on tõusmas natsionalistlik-populistlik-traditsiooniline liikumine. Arrogantsusest läbi-imbunund globalistid ei taha mingit süüd omaks võtta. Vaadakem vaid Macron-i. Inimesed otsivad koduskootud lahendusi. Hammasrataste vahele kukkunud traditsioonilistema elulaadidega inimestele pakub suveräänne riiklus kolme sorti kaitset, mida globalism üldiselt hävitab. Selles ongi protesti iva. Tegemist on majandusliku-, riigipiiri- ja kultuurilise julgeolekuga. Globalismi dünaamikaga kaitstakse vaid ühte: majanduslikku. Aga edu ei ole. Tõhususe eksperdid/ pankurid/ raamatupidajad on hädas. Nende hüüe, akselereerivate läbikukkumiste kiuste: veel rohkem sama! Funny %@!#$&. (LT- sõna oli aus Eesti taljupoja sõna: sitt).
Kas on keegi EKRE liige 'huvitatud' Hitlerist? Äkki on? Aga kõlab haledalt. Võiks küsida eeskujult, Riigikogu esimehelt Henn Põlluaasalt. Spinn faktor ruulib. Kui keegi Trump-i peab ebajumalaks, kas äkki siis seepärast, et paistab kui globalistidele pinnuks silmas? 'America First' = 'Eesti eest'? Kes teab, kas EKRE saab oma valijaskonda ka alt vedama, nagu poliitikas (räpane sõna) ikka juhtub? Kes teab? Mina ei tea. Tean vaid seda, et sõnum on kindlasti teistsugune. Leiabki kõlapinda. EKRE liikmete lausdemoniseerimine on kõik mida kuuleme. Ei ole ilus. Tundub lollina. Pealiskaudsena. 'Fad'-ina. Pealegi, mul on gei sõpru ja EKRE's tuttavaid. Ja ilmselt vähemalt üks neist kuulub mõlemasse leeri. Kummaline?
Praegu on siin rahulikumaks muutunud. Kuid suurim kära ikka tuleb õhtusteuudistes ässitajatelt. Miks meie elav rahvuslegend Tõnis Mägi ütleb, et tundub taas nagu Nõukogudeliit? Pead nii valvama, mida ütled (ja mõtled). Viimaseks, üks imelik asi: stiil või sisu? Kirjutas mulle üks armas inimene, kes Kanadast tunnetab, et EKRE on ignorantsem, ohtlikum, lõhestavam ja destruktiivsem, kui keegi teine erakond. Ta vihjeb vihastele EKRE trollidele. Stiili küsimuses, pidin tunnistama, et olengi valmis andeks andma EKRE'le, sest olud on muutunud nii veidraks. Kallutatuks ja tendentslikuks. Sümptomiks on uudiste ’propaganda overkill’. Ühtedele ebaaususe märk. Teistele õigustatud desperaatsuse märk. Loodan, et eestlased hakkavad varsti rohkem üksmeelselt tegutsema ja mõtlema. Üksteisega ausalt rääkima. Vähem hüpnoosi ja kaasaminemist, rohkem reaalsust ja oma oma põlisintelligentsiga mõtlemist. Loodan, et olen ehk suutnud midagi teistmoodi väljendada, kui mida olete seni kuulnud. Ma ei oota, et minuga nõustuks, olen lihtsalt püüdnud maalida laiemat pilti, nagu seda näen. Aususes ja lugupidamises.
