Ene Falkenberg sündis 1914. aastal Pihkvas Juhan Falkenbergi tütrena. Haridustee jäi esialgu pooleli gümnaasiumis (mille ta siiski lõpetas eksternina), sest ta oli eneses avastanud kunstiande ja astus 1932.a. „Pallase“ kunstikooli Tartus.
Kui Tallinnas avati Riigi Kõrgem Kunstikool, astus ta sinna kunstnik August Janseni maaliklassi õlimaali õppima. Hiljem edenes ta Ado Vabbe maali meistriklassi, mis jäi aga lõpetamata, sest sõja tõttu suleti kool a. 1943. Mina õppisin graafikakunsti õlimaali osakonnast korrus allpool, ning külastasin tihti maaliklassi sõpru. Sealt mäletangi rõõmsameelset ja meeldivat neiut Ene Süvet (mis oli tema Falkenbergist eestistatud uus nimi). Peagi tulid rahutud ja rasked ajad. Sõprusringid lagunesid tundmatutesse suundadesse — ja ka mina pidin 1943.a. Soome põgenema. Soomes, Helsingi lähedases Jollase mõisas oli Eestist põgenenute kogunemis- ning ööbimiskoht. Sinna jõudes kohtasin esimese tuttavana Ene Süvet, kes soovis kiiresti Rootsi edasi minna. Ja sinna ta jõudiski samal aastal.
Saabusin Rootsi aasta hiljem, kuid järgneva 7 aasta jooksul ei kohanud ma seal ühtki eesti kunstnikku. Et Rootsi ei tundunud pakkuvat küllaldast julgeolekut, reisisime perega 1951. a. Kanadasse. Kohalikud immigratsiooniametnikud korraldasid uustulnukatele koosviibimisi inimeste, keele ja kommete õppimise eesmärgil. Ühel niisugusel koosviibimisel õpetati meid laulma lihtsat lastelaulu: „Row-row row your boat gently on the stream“. Need, kellel sõnad selged, pidid lauldes püsti tõusma. Täieliku üllatusena nägin, et minust paari meetri kaugusel rahva seas seisis püsti Ene, kes, nagu peagi selgus, oli enesele tagasi võtnud sünninime Falkenberg. Oli lühike ja rõõmus kõnelus, misjärel ruttasime oma elusid edasi organiseerima. Kohtusime taas 1952.a. suvel Torontos linna suurima kaubamaja Eatoni pöörduksel.
Milline on siis Ene loomingu inspiratsioon ja olemus? Ta tunnistas ise, et ei ole maastikumaalija, vaid reaalselt oma ümbrust nägev ja kirjeldav. Ainestikuks võisid olla interjöörid, esemed, vaikelud ja ka lilled.
Vahel eksperimenteeris ta ka abstraktsete sümbolistlike vormidega, kuid tema tõeline huvi ja anne oli portreemaal. Teostatud realistlikus laadis, veatu näo anatoomiaga ning temperamenditu pintslitehnikaga, on tema loodud portreed elavad ja ilmekad.
Sellistena on neil kunstivaraline tähtsus mitte üksi väliseesti kunstis, vaid eesti kunstis üldse. Eriti meisterlik ja meeldejääv on tema taies „Autoportree monokliga“ — vaikne, privaatne enesevaatlus, kus kunstnik, kes on aina teiste inimeste nägusid analüüsinud, teeb seda nüüd enese tundmaõppimiseks.
Ene siirdus Vancouverisse 1963.a. ja tuli Torontosse tagasi a. 1993. Selle 30-aastase ajajärgu loomingust ei tea me palju. Kuid et ta aina töötas ja end loominguliselt edasi arendas, võime kindlad olla, et selgi perioodil loodu kuulub eesti kunsti paremiku hulka.