Ege Hirv
Alates 1994. a. on USAs kulutused ülekande- ja jaotusvõrkudele ületanud kulusid jaamadele enestele. Ega meilgi teisiti ole. Selleks, et Eesti Energia vahetaks välja vanad kõrgepingeliinid, alajaamad, jaotusvõrgud, asendaks kõik ülejäänud Narva energiaplokid, kulub kümneid miljardeid kroone, nagu ütles Heido Vitsur kunagi Delfi lugejatele, aga jättis ütlemata, et need on mõttetud kulutused kui igaüks toodaks oma elektri lokaalseks kasutamiseks.
Kasvav arvutitest sõltumine tähendab kasvavat vajadust stabiilse ja katkematu voolu järele: ilma selleta ei tule toimivat IT riiki, mis ometi on meie kõigi unistus. Katkematu elektri tagab kütuseelement keldris, paneel katusel või tiivik rannajoonel, aga mitte tuumajaam sadade kilomeetrite kaugusel!
Väikejõujaamade kasuks räägib paindlik võimsus, lühike ehitusaeg, kütuste mitmekesisus ja sõltumatus nafta impordist, kõrge töökindlus, säästlikkus ja madalam õhusaaste jne. Energiatootmise tagasi toomine inimeste juurde aitab käivitada detsentraliseerimisprotsesse ühiskonnas tervikuna, julgustades kohalikke kogukondi ja ettevõtjaid, mis omakorda aitab vähendada korruptsiooni energialepingutes.
Tänapäeva maailmas on hajutatud süsteem palju töökindlam kui tsentraliseeritud.
Kui maavarade kaevandamisest saadud praegused tulud koonduvad eelkõige väikese grupi tootjate kätte, siis tulevikku suunatud kulud jaotuvad kogu ühiskonnas. Põlevkivi kaevandamine tekitab tõsised keskkonnakahjustusi, mis ei sisaldu praegustes tootmiskuludes.
Need kulud vähendavad ühiskonna majanduslikku heaolu, piiratud ressursse tuleb kasutada keskkonnakahjustuste likvideerimiseks. Eesti praegused saastekahju maksumäärad tähendavad, et energiatootmist ja –tarbimist sisuliselt subsideeritakse majanduse kui terviku efektiivsuse, keskkonna kvaliteedi ja inimeste tervise, aga ka teiste riikide arvelt.
Põlevkivist toodetava elektri õige hind, mis arvestab kokku kõik kahjud sellisest majandamisest, on ligikaudu 20 kr/kWh. Inglismaa on kehtestanud CO2 maksu elektritarbimisele. Praegused maksumäärad on 10,5 kr elektrienergia kWh. Taastuvad energiaallikad on sellest maksust vabastatud. Tarbimise maksustamiselt tuletatud CO2 maksumäärad on järgmised: 680 kr maagaasile, 400 kr kivisöele ja 925 kr kütteõlile.
Arenenud riikides reaalselt kehtivad või kavandatud saastekahjumäärad on suurusjärgus 200-1000 kr/CO2 tonn, meil 7,5 kr! ELis on kavandamisel ühtne CO2 saastemaks suuruses 10 USD/tonn. Meil täna 7,5 kr/tonn. Mis meist saab? Hüpe ligi 21 kordne!
Selle taustal on naeruväärne väita, et biomassist toodetud elektri hind on väga kallis – 2 kr/kWh! Aga see 2 kr on õige hind ja me võime sada aastat reipalt majandada ilma mingite kaudsete kuludeta!
Otsustav läbimurre riigi energiapoliitikas ei tule kindlasti EE nõukogust, aga ta tuleb! On juba teel!
