Vladimir Putin möönis, et väikesed rahvad ja riigid olid vaid peenrahaks suurte omavahelises kauplemises, aga aeg oli niisugune. Ning Nõukogude Liit kuulutas 1989. aastal Ribbentrop–Molotovi pakti õigustühiseks ja enam pole vabandada vaja.
Lihtsa inimese keeles kõlaks see ehk nii – kui sigatsemine oli oma aja põhimõtetega kooskõlas, siis ei pea seatempude pärast häbenema ega vabandama.
Paljudele väga tähtis päev
Tegelikult tahtsin ma kirjutada 9. mai tähistamisest ehk Vene terminoloogias võidupühast Valgas. Eestlaste jaoks olid iseseisvuse kaotus ja II maailmasõda ühe sündmusteahela osad.
Võidupüha miiting Valgas oli täielikult venekeelne. Kohal oli umbes 150 inimest, nende hulgas rohkesti vene koolilapsi. Sõjaveterane oli üsna vähe ja see on arusaadav, sest neid ei ole enam palju järele jäänud.
Kolm vana ordenitega ehitud meest hoidsid kokku ja esimesega neist sain jutule selges eesti keeles. Boris Kiirop oli kaks ja pool aastat rindel Eesti Laskurkorpuses ja sai ka haavata. Kui küsisin, kuidas ta suhtub Saksa poolel sõdinutesse, siis arvas ta, et nemad võivad samuti aastapäeva pidada. Ka seal langesid ju meie eesti mehed.
Nikolai Tsirul oli samuti Eesti Laskurkorpuses. Ta sai Sõrve säärel haavata. 9. mai on tema jaoks võidupüha fashistliku Saksamaa üle. “Meie kui vabastajate jaoks on see tõesti püha,” ütles ta.
Kolmas mees, Dmitri Raditsh, kuulus nende hulka, kes sakslaste käest Valga tagasi vallutasid ehk vabastasid, nagu ta ise ütles.
Minevik meeles ja keelel
Kõige huvitavam oli minu jaoks vestlus erualampolkovnik (kolonelleitnant) Anatoli Gordjushoviga, kes pidas miitingul peakõne. Sõjas ta ei käinud, sest on liiga noor.
Nõukogude Liidust oli tal kahju. Selles riigis olnud küll umbes 70 protsenti negatiivset, aga head ka palju. Eriti kiitis ta noorte kasvatamist, milles ta ise ohvitserina osales. Nüüd jätvat noorte käitumine, suhtumine vanematesse ja õpetajatesse palju soovida. Suitsetamine, narkootikumid, alkohol – kas need on siis head asjad? Seda kõike oli küll ka nõukogude ajal, aga siis oli ka vastutöö, kuigi punane. See kandis mingit vilja. Halbu inimesi oli alati ja on ka tulevikus.
Muidugi kuulus alampolkovnik komparteisse, aga ta ei olevat sellele elagu karjunud ega kõigega kaasa läinud. Loba ei aitavat, vaja olevat kasvatust, ka oma eeskujuga.
Oma kõnes iseloomustas alampolkovnik Nõukogude Liidu lagunemist Ameerika võiduna. Omavahel väitis ta, et on Eesti riigi poolt. Aga kodakondsust talle ei anta. Tema arvates oleks vaja teha test, kus inimene ütleks välja oma suhtumise Eesti riiki ja juhtkonda. Temal ja teistel ohvitseridel kästud hoopis alla kirjutada mingile paberile, kus olid kirjas igasugused piirangud. Igapäevases elus ta küll mingit survet ei tundvat. Pensioni saab ta Venemaalt, aga see on väiksem tavalise eestlase omast.
Segadus ja kibedus hinges
Kui balti rahvad olid omal ajal suurriikide käes peenrahaks, siis samas seisus on nüüd siia jäänud venelased. Miitingul loeti küll ette tervitus Vladimir Putinilt ja Venemaa pasundab siinse vene vähemuse ahistamisest, aga tegelikult tunnevad need inimesed end hüljatuna.
Samal kombel, nagu Venemaa juhtkond otsib minevikule õigustust riiklikul tasandil, püüavad Eestimaa venelased leida seda isiklikul pinnal. Aeg on ju näidanud, et nõukogude süsteem oli mäda, aga seda avalikult tunnistada ja sellest lahti ütelda paljud ei raatsi. Nii ongi nad oma hinges lõhestatud ja vana mõtteviis antakse edasi noorele põlvkonnale, nagu oli näha Valgas võidupüha miitingul.