Enn Soosaar,1937 - 2010 kolumnist

Ka mõtlevate inimeste mõttemaailma risustavad endiselt Nõukogude aja retsidiivid ja reliktid. Need inimesed annavad tänapäeva Eestis tooni, kirjutab kolumnist Enn Soosaar.

Tänavu 20. augusti hilisõhtul algas Eesti taastatud iseseisvuse üheksateistkümnes aasta. President Toomas Hendrik Ilves osutas ühes tolle päeva pidukõnes tõsiasjale, et noored, kes saavad 21. augustil ja hiljem 18-aastaseks, on meie esimesed iseseisvas riigis sündinud täisealised ja täisõiguslikud kodanikud.

Alles möödunud suve lõpupoolel jõudsid poliitilisse täisikka selle põlvkonna esindajad, kes on sündinud ja üles kasvanud vabal maal.
Sest tõesti, arvestamata 69-aastaseid ja vanemaid ehk neid, kes nägid ilmavalgust enne Eesti Vabariigi okupeerimist ning hävitamist 1940. aasta juunis, on kõik teised kodanikud pärit ajast, kus kodumaa vabadusest vaid räägiti – kui sedagi tehti.

Tavakäsituse järgi tuleb ja läheb igas sajas aastas kolm kuni neli sugupõlve. Ühe sugupõlve aktiivsuse kõrgperioodiks võime niisiis rehkendada 25–30 aastat. See tähendab, et Eestis ei jõutud esimese iseseisvuse ajal ega ole jõutud veel praegugi põlvkondade vahetuseni.

Jäme ots poliitikas, majanduses ja kultuuris on endiselt nende käes, kes kasvasid üles ja käisid koolis Nõukogude ajal. Ma ei ole kunagi arvanud, et toonane ajupesu suutis muuta inimesed režiimile lojaalseteks pupujukudeks. Aga teiselt poolt ei ole meil õigust väita, et pool sajandit kestnud ideoloogiline töötlus ei oleks mitte kellegi arusaama inimeseks olemise tähendusest ning erilisusest mitte mingil moel mõjutanud.

Tuletagem meelde kas või seda, et nendel aastakümnetel ei olnud Nõukogude Liidus võimalik saada kõrgkoolidiplomit ühelgi üliõpilasel, kes ei olnud sooritanud vähemasti rahuldava hinde peale eksameid terves hulgas õppeainetes, mis olid kohustuslikud eranditult kõikidele. Need ained kandsid nimesid nagu kompartei ajalugu, dialektiline materialism, ajalooline materialism, poliitökonoomia, teaduslik ateism.

Vähe, kui üldse, oli neid, kes uskusid, mida nad eksamil maha vuristasid või hiljem avalikkuse ees sotsialismi võitudest ja kapitalismi roiskumisest rääkisid. Nõukogude aega iseloomustas palju absurdsusi.

Nende hulgas seegi, et inimesel ei olnud ühiskonnas edukaks toimimiseks vaja ei veendumusi ega põhimõtteid. Temalt nõuti mitmesuguste rituaalide täitmist, ja kui ta sai pea peal seismisega hakkama ja oli valmis papagoina kordama ametlikke mõttetusi, olid uksed talle mis tahes karjääriks valla.

Samas toonitagem muudki. See karjuv vastuolu, mis valitses tegelikkuse ning ideoloogilise retoorika ja formaalse parteilojaalsuse vahel, osutus soodsaks pinnaseks, et kasvatada kahekeelseid küünikuid ja põhimõttelagedaid nihiliste. Rääkimata sellest, et haridus üldse, humanitaarharidus aga eriti, oli lünklik ja kiivas.

Ent tuleme minevikust tagasi olevikku. Tahaksin tuua ühe näite, mis – ma loodan – aitab mõista minu arutlusteemat.

Kahel iseseisvusperioodil on Eestis kõige kõrgemal poliitilisel tasandil vastu võetud mitu seadust-määrust-otsust ja korraldatud, kui ma ei eksi, ühtekokku seitse ideevõistlust, et saada sobiv kavand, mille järgi püstitada Vabadussõjale ja seal langenutele vääriline mälestusmärk.

Labidas jäi maasse löömata kolmekümnendatel aastatel ja ka pärast eelviimast konkurssi kaheksa aasta eest. Alati leidis osa avalikkust – nii mõnigi kord õigusega –, et võistlus ei andnud tulemust, mis rahuldaks.

Kui järjekordne žürii asus 2007. aastal vaagima järjekordse võistluse saaki, pidas selle enamus esikohavääriliseks sammast, millel kõrgub Vabadusrist. Täpsemalt: paljukordselt suurendatud jäljend tolle teenetemärgi ühest teisendist, millega 1920ndate algul autasustati Vabadussõjas silma paistnud mehi ja naisi. Muide, võidutöö autoriteks oli rühm alla kolmekümneaastaseid noori.

Algusest peale oli selge, et eestlaste enamusele säärane lihtne ja selge lahendus meeldis. Aga loomulikult ei tähendanud see toogi kord rohelist teed sambale. Otsekohe moodustus ägedate protesteerijate vastasleer. Seal andsid tooni keskealised kõrgharidusega intellektuaalid.

Arusaadavalt ei pea kõik asjad, ka kõik memoriaalid ja ausambad kõikidele meeldima. Pealegi on kõrgkunst tegelikult alati olnud hell teema. Eriti kehtib see monumentaalskulptuuri kohta, mis avalikku ruumi paigutatuna puudutab «meid kõiki». Ent siia lisandub veel üks kaalukas tegur.

Nimelt teavad õpetatud teadjad, mis on ja mis ei ole ajastu moevool, missuguseid kunstisuundumusi tohib ja missuguseid ei tohi 21. sajandi esimesel kümnendil aktsepteerida. Ükski erikoolitatute tsunfti arbiter elegantiae ei lähe oma veendumustega kompromissile.

Žürii otsusega rahulolematutel oli ja on kahtlemata õigus. Rist samba otsas ei esinda postmodernistlikku kunstikeelt. Ja ei päästa võidusammast taunitavast anakronistlikkusest suhteliselt uudne vormilahendus – tõsiasi, et materjaliks valiti klaas ja mälestusmärki valgustatakse seest-, mitte väljastpoolt nagu tavaliselt.

Põhimõttekindlust tuleb alati hinnata. Paraku jäi kahe aasta eest lahvatanud monumendikonflikt mind teises mõttes vaevama. Samba ja eriti risti kõige raevukamad vastased demonstreerisid pelutavat väiksust ja väiklust, sallimatust ja agressiivsust.

Märgatav hulk nüüdiskunsti kaitsjaid paistis tõepoolest uskuvat, et nende ja ainult nende käes on «kunstiküsimustes» tõemonopol. Kõik, kes teisiti arvavad või neile vastu vaidlevad, on a priori vääral teel.

Võimalus, et Vabadussõja kangelasi ning võitu võiks üheksakümmend aastat hiljem austada näiteks mälestusmärgiga, mis jäljendab memoriaalkunstis viljeletud varasemat tava mõnes tänapäevastatud variandis, välistati pikema jututa.

Me peaksime ammu olema lahkunud ajast ja mõtteviisist, kus oli üksainus tõde, üksainus õige maitse, üksainus võimalus mõista ja kasutada «kaasaja» kunsti kaanoneid.

Ma olen nii palju küll lugenud arhitektuuri- ja kunstiajalugu käsitlevaid teoseid, et mõista: kõik selles vallas on pidevas liikumises. Ühel ajaperioodil eelistatakse üht lähenemist, teisel teist.

Alati leidub neid, kes trotsivad või lõhuvad parasjagu kehtivaid eeskirju ja kokkuleppeid. Veel enam. Edasiliikumine ei tähenda üksnes uute, senikogematute kõrgendike vallutamist. Tagasipöördumine vana juurde, olnu ühel või teisel viisil taaskasutusele võtmine on kunstis, kirjanduses, muusikas tavaline ja osutub nii mõnigi kord viljakaks lahenduseks.

Teinegi ebameeldiv tõsiasi ilmnes samba ja ristiga. Selgus, kui ühekülgselt tunnevad ning käsitavad Nõukogude ajal koolitatud kunstiinimesed Euroopa kultuuri, eriti ristiusu kujundavat ja sügavdavat mõju sellele.

Kristlusega seotud sümbolite ja tähiste, sündmuste ja tegelaste tegelik tähendus oli ja on paljudele hämar või mõistetakse neid endiselt nendes moonutustes, mida inimestesse süstis ateistlik propaganda.

Mitmed meie targad väitsid tõsimeeli, et rist ei sobi Vabadussõja võitu tähistama, sest rist olevat alistumise, kaotuse ja surma märk.

Nad ei olnud kuulnud, et üle pooleteise tuhande aasta sümboliseerib rist Euroopas võitu – seda võitu, mille Kristus saavutas surma üle. Lisaks jätsid ja jätavad «risti vastased» kahe silma vahele tõsiasja, et kui mitte kõikides, siis kindlasti enamikus Euroopa riikides on võitu ja vaprust tähistav aumärk ristikujuline. Mõni läks oma irratsionaalses lahmimises isegi nii kaugele, et nägi Nikolai Triigi 1920. aastal kujundatud Vabadusristis natside svastika mõjutusi.

Tegin selle kõrvalepõike, et iseloomustada olukorda, kus viibime. Isegi kui väliselt paistab, et totalitaristliku minevikuga on Eestis lõpparve tehtud, selgub hoolikamal vaatlusel kurb tõsiasi. Liiga paljude inimeste, kahjuks ka mõtlevate inimeste mõttemaailma risustavad Nõukogude aja retsidiivid ja reliktid.

Seda peab mõistma, et mõista tänapäeva Eestit.
Demokraatlikku ühiskonnakorraldust ei ole võimalik tekitada deklaratsioonidega, ka mitte ühiselt väljendatud tahtega hakata teistmoodi elama. Demokraatiasse ei astuta, demokraatiasse kasvatakse.

Me vajame, nagu oli eespool juttu, generatsioonide vahetust. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua mentaliteedi, suhtumise, hoiakute muutumist, mis oleks senisest sisulisem ja sügavam.

Ühiskond, kus praegu viibime, nõuab arvamuste pluraal­sust, ka eriomastes kunstiküsimustes, ja mõistagi sallivust nende arusaamade, seisukohtade, maitsete suhtes, mis ei lange «meie tunnetatud tõekspidamisega» kokku.

Sageli on väidetud, et heebrealaste kõrberänd kestis nelikümmend aastat just selleks, et vanasse kinnijäänuid – Egiptuse mentaliteedist mõjutatud ning sealseid lihapotte tagaihkavaid tulevasi juute – asendaksid uues olukorras üleskasvanud ja uut mõtteviisi kandvad inimesed.

Isegi Mooses ei jõudnud Tõotatud Maale. Talle näidati seda kaugelt.
Teisalt peame möönma, et ühe sugupõlve asendamine teisega, kes on vabamas olustikus üles kasvanud, ei ole siiski imerohi, mis asjad iseenesest õigeks ajab. Inimkond vajab hoopis tõsisemat pööret inimeste meelsuses ja suhtumistes – meeleparandust kristlikus tähenduses.

Aga siin me oleme, selles inimeste rikutud ja kujundatud maailmas. Üksikisiku teisekssaamine tänu Jumala armule ja Kristuse lunastusele on võimalik. Samal ajal pole võimalik Homo sapiens’ide ühiskonnast kaotada rumalust, ahnust, alpust, isekust, meeletust.

Eesti, nagu ka teised posttotalitaristlikud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, saab osutada asjaolule, et me viibime ikka veel üleminekuperioodis. Paika see peab. Me veame tõepoolest endaga kaasa endise aja taaka. See lohiseb nagu slepp meie järel.

Mõistus ütleb, et ammu on aeg sellest vanast lahti öelda. Küllap mõistus ongi paljusid meist paljudest mineviku äraspidisustest vabastanud. Aga teisalt peame tunnistama, et vähemasti alateadvuses elab suur hulk nõukogudeaegseid hoiakuid, arusaamu, toimimismalle edasi. Need mõjutavad tahes-tahtmata tänapäeva inimeste otsuseid ning käitumist.

Siinkohal pean rõhutama, et Eesti ja Eestiga sarnase saatusega ühiskondade presenteerimine siirdeühiskonnana on kahe teraga mõõk. Jah, see seletab nii mõndagi, aitab teistel mõista, miks me oleme sellised, nagu oleme. Aga siin on peidus ka ohtlik annus eneseõigustust ning kahtlase väärtusega apellatsiooni.

Saage meist ja meie vajakajäämistest aru, kõlab iga säärase vabanduse tagant nuruv üleskutse. Sellele järgneb kahemõtteline palve. Meile, totalitarismi ikke alt pääsenutele, tuleb järeleandmisi teha. Me oleme sellised, nagu oleme, sest meil oli raske lapsepõlv.

Totalitarismist vabanenud «uues Euroopas» räägitakse palju näiteks poliitilisest kultuurist. Enamik on nõus möönma, et siin pole asjad korras. Et argielus pole me suutnud kuigi hästi rakendada seda väärtuste süsteemi, neid demokraatlikke põhimõtteid, mida Euroopas on pikki sajandeid vormitud ning lihvitud – muide, paljus kristlike tõekspidamiste tugeva mõju all.

Jah, mahajäämust mõistetakse, kuid järgmist sammu, mis minevikust pärit küündimatuse kaotaks, näikse Euroopa Liidu uutes liikmesriikides olevat iseäranis raske astuda.
On minulgi olnud mitmel puhul juttu Eesti juhtivate poliitikutega. Miks riigikogulased tunnevad kõiki oma õigusi ja privileege, olen pärinud, aga kui neile nende vastutust ja kohustusi meelde tuletatakse, siis tehakse suured silmad ja kehitatakse õlgu?

Patentvastus on lihtne. Riigikogu esindab läbilõiget Eesti ühiskonnast. Paraku on säärane vastus ülbe, asjatundmatu ning ohtlik. Just siit tuleb otsida üht põhjust, miks meil paljud asjad on umbe jooksnud ja jooksevad edaspidigi.

Ühiskonna eliit – olgu poliitiline, majanduslik või vaimne eliit – ei saa ega tohi võrrelda ennast Harju keskmisega. Me ei saa lähtuda hookuspookusest: Eesti ühiskonnas on nii ja nii mitu protsenti joodikuid ja liiderdajaid, sulisid ja sahkerdajaid. Niikaua kuni rikutuse proportsioon riigikogus või volikogudes või ministeeriumites ei ületa statistilist keskmist, pole häda midagi.

Silmatorkavalt paljude riigikogulaste eneseõigustused, nende soovimatus ja võimetus olla kõrgendatud vastutuse ning kohustustega ühiskonna kõrgkiht mõjutavad paratamatult rahva enamuse arusaamu ning käitumist. Ma ei arva sugugi, et seitsme mäe ja mere tagant leiame mõne pahupooleta riigi.

Aga tõsiasi, et inimesed ei ole mitte kusagil suutnud tööle panna ideaalühiskonda, ei tähenda, et Eestis pole võimalik asju arukamalt ja eetilisemalt ajada. Et meie ei peaks mineviku pikast varjust lahti saama. Või arusaava ettevaatlikkusega suhtuma mitmesse oleviku peibutusse.

Suletud ühiskonnas elamine – eestlastel kestis see pool sajandit – tekitab tunde, et kui ühel pool raudset eesriiet on kogu värk pea peale pööratud, siis seal teisel pool okastraati, vabas maailmas valitsevad mõistus ja õiglus. Juba ammu on liikumis- ja lävimistõkked ida ja lääne vahel kadunud. Ja nii mõnigi inimene on pärast isiklikke kogemusi sealsetes tõsioludes pettunud.

Küllap oli nende puhul tegemist kõrgendatud ootusega ja seetõttu illusiooni purunemisega. Demokraatia idealiseerimine on alati iseloomustanud rahulolematuid despotismi pihtide vahel. Toona paistsid paljud asjad kaugelt vaadates kullana hiilgavat. Kui avanes võimalus neid lähemalt uurida, selgus, et hoopiski mitte alati ei olnud sisu see, mida võinuks klantsvälimuse järgi arvata.

Ma kuulun nende hulka, kes on veendunud, et inimeste maailmas ei ole võimalik luua inglite ühiskonda. See ühiskonnakorralduse vorm, mida nimetame läänelikuks demokraatiaks, toimib vaid suhteliselt mõistlikult.

Mäletate Suurbritannia peaministri Winston Churchilli kaudu käibesse tulnud paradoksi. Demokraatia ei ole täiuslik, kinnitas Churchill, tegemist on üsna viletsa valitsemisvormiga. Ainult et kõik teised, mida inimesed on pikkade sajandite jooksul proovinud, on osutunud veel viletsamaks.

Igal juhul jääks 21. sajandi alguse inimese kuvand – eriti meil Eestis – moonutatult ühekülgseks, kui peame selle põhikomponendiks totalitaarrežiimi manipulatsioonide alateadlikku järeltoimet.

Läänepoolsed mõjutused ei ole vähem olulised. Tõenäoliselt on need kaalukamadki, sest neid võetakse tavaliselt vastu teadlikult ja ilma trotsita. Sovetlikku ajuloputust enamus trotsis – kes rohkem, kes vähem.

Kas Õhtumaa on loojangul, maha käimas? Selle väljavaatega on spekuleeritud sadakond aastat. Käisest annab puistata nii poolt- kui ka vastuväiteid. Varasema aja või varasemate aegadega võrreldes on lääne kultuuriruumis toimunud tõepoolest märgatav muudatus või murdumine.

Võtame ühe näite, mis kogub juba mõnda aega populaar­sust lääne intellektuaalide hulgas ja paistab ka meil langenud viljakasse mulda.

Kui varem käsitati maailma ja selles toimuvat enam-vähem koherentsena, kokkukuuluvana, mõtestatuna, siis viimastel kümnenditel hakkab järjest rohkem kõlapinda leidma kujutlus, et kõik on relatiivne, kaootiline, eesmärgitu. Tõde ei ole kunagi absoluutne, kinnitatakse meile, vaid ikka suhtes selle tunnistajaga.

Niisiis peame rääkima, näiteks mineviku sündmusi hinnates, erinevatest tõdedest, vastavalt sellele, kes ja mis seisukohast minevikku või olevikku käsitleb. Ja aktsepteerima ka nende suveräänset õigust ajaloo seletamisel, kes väidavad, et Eesti on põline Vene ala, sest Jaroslav Targa ajast alates on slaavlased selle maa eest verd valanud, või usuvad, et eestlased astusid 1940. aastal vabatahtlikult NSV Liitu.

Lühidalt: kui Nõukogude aeg sünnitas küünilisust, siis tänapäev inkubeerib relatiivsust. Nüüdiseestlases on tubli annus mõlemat. Need vormivad teda ja tema käitumist, määravad tema maailmapildi.

Tõde, nagu muide ka pühaduse mõiste, on suure osa inimeste jaoks muutunud suhteliseks. Tõega ja pühadusega, leiavad nad, võivat suvaliselt, ükspuha mismoodi ümber käia. Popp on olla üle kõigest sellest, mis midagi tähendas eelmistele põlvkondadele.

Selline on meie argipäev – või vähemasti hakkab too Eesti elu tahk varasemast rohkem silma. Samal ajal jätkab pendel oma lõputut edasi-tagasi liikumist.

Pilk ajalukku kinnitab, et äärmused on inimesi alati ahvatlenud, kuid nad ei ole kunagi tulnud, et jääda. Teisalt oleks enesepettus loota, et künism ja relativism kaovad ühiskonnast. Kahjuks ei kao kumbki. Ka siis mitte, kui mõlemad minetavad edaspidi suure osa oma praegusest atraktiivsusest.

Minu sugupõlve silme all teisenes totalitarism demokraatiaks ja modernism postmodernismiks. Niisiis oleks meiesugustel eksitav oletada, et inimene jääbki ennast ning ümbritsevat tajuma meelevaldsena ning kaootilisena. Või et ajalugu hakkab jõudma oma teleoloogilise lõpuni.

Uus põlvkond on tulemas. See tähendab uut rahulolematust, parandamise vajadust, edasirühkimist, aga ka uusi etteasteid meie argipäeva absurditeatris.

Märkmed: