Ruut Eesti ei peaks laskuma MRP-ga seotud viljatusse vaidlusse
Ajaloolane Magnus Ilmjärv lõpetab oma suurt tähendust omava raamatu “Hääletu alistumine” nukra konstateeringuga: ”Balti riikide okupatsiooni teostamine kahepoolsete lepingute abil ja pretsedent, kus agressiooni ohver õigustas pidevalt agressori tegevust, lõi olukorra, mille kohta alistumise hetkel kehtinud rahvusvahelises õiguses määratlus puudus.” Öeldu meenutab vana hiina propagandaõpetust – rääkida tuleb tõtt, kuid mitte kogu tõtt.
Ilmjärvel oleks õigus, kui silmas pidada ainult Haagi konventsiooni, mis käsitleb okupatsiooni riikidevahelise sõjategevuse tagajärjena. Sõjaliselt Eesti 1939/40 N Liidule tõesti vastupanu ei osutanud. Kuid peale Haagi konventsiooni kehtisid Eestile saatuslikel aastatel ka 1928. aasta Briandi-Kelloggi pakt ja 1933. aasta Londoni konventsioonid, millega olid liitunud nii Eesti kui ka N Liit. Nendega määratleti ja keelustati agressioon, milleks loeti ka “relvajõudude teise riigi territooriumile tungimine ilma sõda kuulutamata; maa-, mere- või õhujõudude viimine teise riigi piiridesse ilma viimase valitsuse loata või niisuguse loa tingimusi rikkudes, eriti seal viibimise aja või rajooni suhtes; teise riigi ranniku või sadamate blokeerimine”.
Viljatu vaidlus MRP-teemal
Septembris 1939 suruti Eesti Vabariigile peale vastastikuse abistamise leping ähvardustega, sh Eesti ranniku blokeerimine Kroonlinnast väljunud Balti laevastiku poolt ja N Liidu sõjalennukite süstemaatilised loata lennud Eesti õhuruumis. 1940. aasta juunis lisandusid neile rikkumistele punaarmee tulek üle piiri ja väljumine neile lepinguga eraldatud baasidest ilma Eesti valitsuse loata. Nimetatud tegevus vastab täiesti agressiooni määratlusele.
Eeltoodu alusel võib öelda, et Ilmjärv tegi küll suure ja hinnatava töö Eesti saatust mõjutanud julgeolekupoliitilise materjali kogumisel, süstematiseerimisel ja avaldamisel, kuid tema järeldusega ei saa nõustuda.
Käsitletava teemaga haakuvad hästi ka Eesti presidendi Arnold Rüütli kasutatud terminid äsjasel kohtumisel oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga. Väidetavalt olevat Rüütel hukkamõistvalt esile toonud Molotovi-Ribbentropi pakti ja Eesti okupeerimise N Liidu poolt, ehkki Putin ei taha seda mäletada.
MRP koos salaprotokolliga kujutab endast kahe suurriigi omavahelist mõjusfääride jaotamise lepingut. Pakt ei ütle midagi selle kohta, kas ja kuidas konkreetselt see jaotamine ellu viiakse. Kui N Liit oleks oma mõju-sfääri laiendamisest loobunud või kasutanud selleks näiteks ainult korrektseid poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi abinõusid, ei oleks praegu alust rääkida MRP-st kui mingist erilisest kuriteost. Kuritegelikkuse momendi tõi sisse jõu kasutamine – agressioon, mis tulekski esiplaanile tõsta. MRP, mis lõi lepingulise eelduse selle kuriteo toimepanemiseks, kujutab endast seega põhisündmuste tausta, millisena seda tulekski käsitada.
Eeltoodust nähtub, et sisuliselt põhjendatud ja õiguslikult vettpidav on esitada Venemaale pretensioon N Liidu poolt Eesti vastu 1939/40 toime pandud agressiooni ja selle järelmite (mitte okupatsiooni) suhtes ning mitte laskuda MRP-ga seotud viljatusse vaidlusse.
Enn Soovik, vanemteadur
ENN SOOVIK: Küsimus pole MRP-s, vaid agressioonis EPLO
Eestlased Eestis | 31 Jan 2005 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
