Juba mõnda aega on ajaleheveergudel rasvaste pealkirjade all juttu olnud Enroni, mis olevat USA suuruselt seitsmes eraettevõte, pankrotist. Afääri on ka suurelt segatud audiitfirma Arthur Andersen. Eraettevõtete pankrottiminek on osa turumajanduse toimimisest. See puhastab majanduse lohakatest ja madala tööviljakusega ettevõtetest ja niimoodi hoolitseb üleüldise majanduse kiirema kasvu eest. Enroni puhul on aga tegemist skandaaliga, sest mõned kuud enne ettevõtte pankrotistumist, siis kui firma aktsiad veel oma kõrgpunkti ligidal või ikkagi kõrgel olid, müüsid firma tippjuhid oma aktsiaid, saavutades miljonitesse ulatuvaid isiklikke kasumeid ning samal ajal kinnitasid avalikkusele, et firma tulevik on helge ja Enroni aktsiaid tasub hoida. Aktsiad aga hakkasid langema ja on nüüd peaaegu väärtusetud. Kõige rohkem kannatasid selle pankrotistumise all Enroni kesk- ja madalamal tasemel töötajad, keda on kümneid tuhandeid, kuna nad olid oma pensioniplaanidesse kogunud Enroni aktsiaid. See on üsna tavaline toiming, sest säärastes plaanides, mis investeerivad tööd andva firma aktsiatesse, on enamasti see eelis, et firma lisab teenistujale iga teenistuja poolt investeeritud dollari pealt oma poolt teise dollari firma aktsiate ostmiseks. Loomulikult, kui aktsiate väärtus langeb ligi nullile, siis pole ju firmapoolsel panusel ka mingit tulu. USA-s on sääraste pensioniplaanide kohta kehtiv ettekirjutus, et omanik ei saa selles olevaid aktsiaid enne teatud ajapiiri müüa, mistõttu Enroni puhul enamik teenistujaid ei oleks saanud oma aktsiaid niikuinii müüa. Nii kaotas enamik teenistujatest raha, mida nad olid oma pensioni jaoks varunud. Pikaajaliselt palju suurema mõjuga on audiitfirma Arthur Anderseni puudulik aruandlus Enroni kohta, mis ei hoiatanud avalikkust Enroni tegeliku majandusliku nõrga seisukorra suhtes. See on ju audiitfirma ülesanne erapooletult ja ausalt hinnata revideeritava firma majanduslikku olukorda ja avalikkusele, investeerijatele, tarnijatele ja teenistujatele anda tõepärast informatsiooni õigete otsuste tegemiseks. Selle asemel käis kuni viimase ajani finantsdokumentide narmasteks lõikamine, mis ilmselt viitab valgustkartvate tegude varjamisele. Arthur Andersen ei olnud mitte ainult Enroni audiitfirma, vaid tegutses ka nõuandjana tulumaksude säästmise suhtes. Selles olukorras on tegemist huvide ristumisega, mida oleks tulnud kindlasti vältida. Arthur Andersen teenis nõuandmise pealt palju suuremaid summasid kui audiidiga. Siin võime küsitleda nii Enroni kui ka Arthur Anderseni tippjuhtkonna eetikat. Arthur Andersen on üks suuremaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid audiitfirmasid ja senini üks soliidsemaid. Kui avalikkus säärast firmat nende tegevuses usaldada ei saa, siis on tegemist kogu finantssüsteemi ühe alussamba kangutamisega. Paljud arvavad, et Arthur Andersen ei ela seda skandaali üle ja varsti lakkab olemast. Võime üsna kindlad olla, et paljusid nende kahe firma tippjuhte karistatakse nii rahatrahvide kui ka vanglakaristusega. See on vajalik usalduse taastamiseks. See on paratamatult nii, et aeg-ajalt leidub eraettevõtluses inimesi, kelle ahnus varjutab nende eetika. Turumajandus aga elab üle need kriisid ja jätkab ühiskonna rikastamist. Heidame nüüd korraks pilgu valitsuse sektorisse, nimelt Kanada valitsuse sektorisse. Alles kuu aega tagasi avastas meie riigi audiitor, et üks föderaalprogrammidest, nimelt majade kütusekulude toetamine, mis pidi madala sissetulekuga majaomanikke aitama kiiresti kõrgenenud kulusid tasuda, oli suurel määral ebaõnnestunud. Programmiks oli föderaalvalitsus varunud 1,4 miljardit (biljon) dollarit. Sellest summast ainult 350 miljonit dollarit jõudis ettenähtud isikutele. Ülejäänud summad läksid kas surnutele, vangidele või isikutele, kes enam Kanadas ei elanud. Umbes aasta tagasi avastas jällegi meie riigi audiitor, et Kanada Inimressursside Arendamise Osakond (Human Resources Development Canada) oli välja andnud üle miljardi dollari töökohtade loomise projektideks, mille kohta puudus igasugune aruandlus! Ei kummalgi puhul pole olnud kuulda, et mõnda vastutavat ministrit või tippbürokraati oleks vallandatud või vähemalt madalamale teenistuskohale määratud, rääkimata kohtulikust vastutusele võtmisest. Sellest minnakse ilmselt meie valitsuse poolt õlakehitusega mööda. Suhtumine näib olevat, et see on ju ainult rahva raha. Kui meil puudus tuleb, eks siis tõstame tulumakse! TARVO TOOMES

Märkmed: