Jüri EstamVäidan: gorbatshovismi pettekad, sametine-sentimentaalne "tasuta saadud" laulev revolutsioon ja Eesti Vabariigi taastamata jätmine formaaljuriidilisel alusel on minu seisukohalt nii kalli hinnasildiga, et me kõik kahetseksime seda ning neaksime seda iga päev, kui eestlaskond vaid oskaks ringi liikuda avatud silmade ning mittepestud ajudega. Eesti Vabariigi tegelik taastamata jätmine: see on meie hädade läte ja kolle tänase päevani. See jääb meid painama, kuni me pole taastanud tõeliselt iseseisvat Eesti Vabariiki reaalselt ehk formaaljuriidiliselt. Meie ümbersünni nullpäev ja meie "tagasiminek tulevikku" alles ootab, see kindlasti ei olnud 20. augustil 21. a. eest.
Mu Interneti kommentaar Rene Toomse artiklile, mille Estonian World Review eraldi artikli seisundisse upitas, sai impulssi kolmest-neljast ajendist.
1. Esimene on kindlasti heade kavatsustega veteran Toomse alustamine oma kommentaaris Rousseau "ühiskondliku kokkuleppe" ideest. Mina ei tea mis asi "ühiskondlik kokkulepe" päriselt on, tähenduses et mul on leping panga ja sideteenuste pakkujaga, küll aga mitte Eesti valitsusega. Ilmselt on patt sellest mõne reaga kirjutada, kui tegelikult on vaja pikemat libertaarset ehk kodaniku ehk "minu kui õiguslikus tähenduses subjekti" esseed, kuid palun olla elastne ja hetkeks kaasa mõelda: päris kokkulepped ei ole abstraktsed. Päris kokkuleppel on mõlema osapoole allkiri, olgu see paberil või digitaalne. Tuginegu kokkulepe mehe või naise sõnale, kuid see peab olema reaalselt kokku lepitud. Eesti individuaalsete kodanike ja kodanike poolt rajatud riigi vahel võiks digitaalsel ajastul vabalt eksisteerida tegelik ühiskondlik kokkulepe. Saan aru, et see kõlab utopistlikult, aga mina ega ka sina, kallis lugeja, pole vähem subjekt kui Eesti valitsus. Tema on meist lihtsalt suurem ja tugevam, kuid olge selles küsimuses kaasa mõeldes veel viivuks vaimselt nõtked. Kui Eesti on nii pagana innovatiivne, mis takistab teda siis liikumast selle poole, et ühiskondlik kokkulepe võiks olla reaalne mitmepoolne leping, ja mitte mingi "neetud intellektuaalide" vaimne lelu, mis surutakse kodanike kõriaugust alla, kas nad sõnastamises osaleda said või mitte? Teisiti väljendades on see küsimus osalusdemokraatiast, millest Lääne ühiskondade enamuses eksisteerivad paraku vaid primitiivsed rudimendid, ning seda kahjuks mitte kogemata.
Muinasaegne Eesti oma kihelkondade tasandi konsensuse kujundamisega oli ilmselt paljudes küsimustes tublisti demokraatlikum kui see üpris kivistunud asi, mida me praegu Eesti Vabariigiks nimetame.
2. Küsimus on siin ka vannetest. Olles väljakujunevat olukorda vaaginud ja kaalunud ning leidnud selle puuduliku olevat, jõudis siinkirjutajani aja jooksul kaemus, et - ütleme, et Eesti nimelisel riigil läheks jälle sõjaliseks madinaks - et on võimatu truudust vanduda Lennart Merile, Arnold Rüütlile või Toomas Hendrik Ilvesele, tähenduses, et nemad olid varem käsujoone tähenduses sõja ajal Eesti sõdurite ülemused. Miks ei oleks saanud neile truudust vanduda (korralduste andja on lõppude lõpuks konkreetne isik, mitte abstraktne Eesti Vabariik või siis Eesti Vabariigi nime kasutav moodustis), see jäägu mõneks teiseks korraks, kuid osa lugejatest ilmselt tunnetab vähemalt osalt juba intuitiivselt, kuidas see mõttelend edasi kulgeb.
Mind seob kodumaaga vanne, mida olen isiklikult andnud 1918-1940 eksisteerinud ning juriidilises mõttes põranda all edasieksisteerivale Eesti Vabariigile, nii nagu seda tegid EV sõdurid ja ohvitserid EW kuldsel ajastul, mis rajaneb omakorda muistsele vabadusvõitlusele eelnenud vaba Eesti vundamendil. Ma ei saa vanduda truudust 1992. a tekitatud riigile, sest see ei osutunud Eesti Vabariigiks taasiseseisvumise hetkel, ega pole selleks ka hiljem kujunenud. Õigemini kaugeneme Eesti Wabariigist rohkem ja rohkem iga mööduva aastaga. Eesti Wabariiki ei tohiks suhtuda kui tolmusesse-armsasse vanaema aegsesse relikti, vaid millessegi kasulikku, kui me selle tagasi tooksime nagu mõtlevad kaasaja inimesed.
Jätkub...................
