Jüri Estam

Minu kohta on elus öeldud et olen elukutseline eestlane, ja et olen ka lapse suu. Antud juhul olen poisike Hans Christian Anderseni Kopenhaagenis, kes ütleb, et kuningas on alasti ja et iga aasta mida me jätkame valel suunal teeb asja ainult hullemaks. Iga aastaga süveneb kahju, mida tehakse me kodumaale ja rahvuskehale. Küsin: kas te ei näe? Omakasupüüdlikud ja kurjad, või siis parimal juhul hirmsasti eksinud inimesed on hävitamas maailma, millesse sündisime.

Eesti rahvas juhiti valele teele aastail 1987-1992 ja jätkab valel teel. On vaja leida õige teeots uuesti üles, minna tagasi Vabariigi aega, võtta sealt kõik kasulik ja eestilik, see taastada kaasajastatud kujul, ning pühendada end üheskoos selle ülesehitamisele, nii et vend tunneb venda.

3. Mõne aasta eest pühendasid mitmed meie ühiskonna juhtfiguurid päris palju tähelepanu ideele "põhiseaduspatriotismist." Impulssi väljakäijaks ja vedajaks oli Indrek Teder, kui mälu ei peta. Mitmed inimesed lisasid oma haritud arvamuse, Lauri Mälksoost kuni Marko Mihkelsonini.
Teooria ise on huvitav, kuid mängus on suured "agad". Esiteks võib liigne klammerdumine põhiseaduse külge osutuda eluvõõraks näpuga järje vedamiseks ja viljatuks eneserahuldamiseks, kui silma mitte hoida peamisel. Üles kasvades USA-s korrati seal sageli peaaegu nagu papagoid, et mingi suund on kas põhiseaduse vastane või sellega kooskõlas. Niimoodi lausuda võib olla kasulik, seda lausuda võib olla ka masinlik. Kas Ameerika ühiskond elab praegu väga elutervelt? Arvan, et USA on tervem kui Euroopa, kuid päris terved pole kumbki neist. Põhiseadustel ja kokkulepitud mängureeglitel võib olla sügav ning kasutoov väärtus - mõistlikkuse piirides. Kuid valede inimeste käes võib põhiseadus olla kas väärtusetu (NSV Liidus näiteks), või demagoogide tööriist, või lihtsalt elukauge. S.t. peamisesse mitte puutuv, või mitte enam puutuv.

Mida teha, kui su kogu maja rajaneb liival ja mitte kaljul? Mis kui "õudusmuusika" mida kuuleme paljusid Eesti arenguid jälgides tuleneb sellest, et panime väga valusasti puusse 1992, Eesti õiguskultuuri tervikuna mitte tagasi tuues ja uuesti kehtestades, seda ilmselt ka ettevaatusabinõusid kasutusele võttes, kuna püüe kõike korraga teha oleks pannud süsteemi arvatavasti hanguma? Kõikide nende küsimustega oleks saanud tegeleda tarkade ja naiste ringkond, mis oleks ilmselt tõesti pidanud kandma Taastava Kogu nime. Meie lätlastest sõbrad oleksid küllap-et sama teed meiega läinud.

Kokkusurutult: 1992 aastal ei taastatud Eesti Vabariiki. Reformikommunistid takistasid Eesti Vabariigi taastamist ja teesklesid, moka otsast, et see asi mida Eesti rahva ette toodi pidavat olema taastatud Eesti Vabariik.

4. Meile räägitakse ikka ja jälle, et ärge pabistage, oleme õigel teel, juhime teid targasti. Seda nii 1992 a. Põhiseaduse kui Euroopa Liiduga ühinemise kui ka ESM-i osas. Et need asjad on siiski kasulikud, küll te näete. Rabeletakse rahva ette astudes, õigustamaks kätte juhitud teede õigsust. Nendel, kes püüavad küsimuse esitamiseks kätt tõsta topitakse jalarätiga suu kinni, seda vaatamata sellele, et tädi Maali ja tema sõbrad kuulevad selgesti õudusmuusikat ja kogevad seljanahaga, et miskit on ikka pahasti küll, kui noored lahkuvad, koolid suletakse koos pritsimajadega, ja küla seinast ei tule enam raha, kuna pangaautomaat minema viidi.

Põhiseaduspatriotism on surnult ilmale tulnud vasikakene, sellel pole suurt midagi ühise vaeva, higi ja arukusega väljateenitud isamaaarmastusega. Inimene kas tunneb, et on uhke selle üle, mida ta on ühistegelikult loonud koos teistega, või ei tunne seda. Väga paljud eesti hinged jätkavad õnneks jonni, Eestis tehakse toredaid asju koos, mitte kõik pole rahalistel või hingevalu põhjustel või seiklushimust siit kaugele läinud. Eestis on endiselt alles maarahva ollust. Kuid kurb hakkab teades, et neid muretundeid esineb igal pool Euroopa perifeerial. Nii Iirimaal kui kui Portugalis kui Ida Euroopas tunnetatakse, et rikas "Lääs" jookseb aina eest ära, ja meile tehakse ikka tünga nii, nagu maarahvale on alati tünga tehtud. Ärme räägime üldse bretoonidest ja paljudest maailma hõimudest, kes asuvad kaduviku teel. Ent eestlased kujutavad endast samuti hõimu, maarahvast, kellel on õigus elule siin päikese all. Vaid Island on osanud oma peaga mõelda ja varem tehtud vigu tunnistada.
Suurel määral on siin kirjeldatud probleemid meie endi põhjustatud. Selle asemel et uskuda Eesti potentsiaali, selle asemel, et uskuda vajadusse tuua (läbilaskvad, kuid Eesti tingimustel läbilaskvad) piirid tagasi ja keskenduda EESTI majanduse alt ülesse ülestöötamisse, usume me oma ebaenesekindluses või äraeksitatud olekus endiselt hundijuttu.

Jätkub.................

Märkmed: