Sai loetud Rene Toomse kirjutist Estonian World Review elektroonilistel veergudel, ja sisimuses toimus mäss. Mitte Rene Toomse pärast, vaid sellest tulenevalt, et maarahval pole väljavaateid enese väljarabelemiseks praegusest sügavikust, kui lähtume jätkuvalt meie jaoks mittekõlbulikest mängureeglitest ning põhilistest arusaamadest.
90. a. algul pakkusid Kaitseliidu malevad mind KL juhi kandidaadiks. Mind on kasvatatud heas patriootilises peres tugeva EV militaarse traditsiooniga. Püüe seda väljakutset teostada oleks olnud suur privileeg ja kohustus. Olles külma sõja ajal USA sõjaväeteenistuses algusest lõpuni kandnud sõrmel sini-must-valge vapiga sõrmust, kõlas see võimalus huvitava ja mulle potentsiaalselt hästi istuva ülesande moodi. "Rusikas sõjaväelisesse silmaauku." USA erivägede peamine töö, mida minusugustele õpetatud oli, seisneb vähem uste mahamurdmises nagu arvama kiputakse, vaid hoopis "toormaterjali" vormimises toimivateks militaarseteks üksusteks, s.t. sissivägede ümberkujundamises regulaarvägedeks koolituse ja mahvi kaudu.
See oli teine ajastu, paljud asjad Eestis olid fookusest väljas ning muutustes. See tundus tollal paeluvana ja pole välistatud, et see oleks olnud kasulik ka Kaitseliidule - kes teab? Estami kandidatuur ei huvitanud tolleaegset võimukoalitsiooni, ehk oleks on paha poiss. Aeg-ajalt tabad end mõttelt, kui teistsuguselt oleks elu võinud välja kujuneda - militaarne karjäär loodetavasti Eesti hüvanguks, kui kõik oleks teisiti läinud. Kuid isegi siis istus sees ohutunnetus, et kas tohib muutuda selle süsteemi "mutrikeseks", tähenduses, et kas olime oma riigiga ikka õigest otsast alustanud?
Sisimuses oli juba siis kasvanud kaemus ja veendumus, et miskit on Eestimaal mäda ning kreeni minemas. Nimetatagu seda sügavaks veendumuseks, et Lennart Meri ei ole see, kes ta ütleb et ta on, nimetatagu seda Kodanike Komitee liikumise potentsiaali traagiliseks raiskamiseks Eesti Kongressi juhtide poolt, või meenutagem, kuidas reformikommunistid hakkasid ehtima end ja meie maad sini-must-valge atribuutikaga, nimetatagu seda sellega, et talude ja majade omanikud pidid luba küsima "EV" valitsuselt oma vara uuesti kasutada tohtimiseks (ja paljud jäeti ilma), nimetatagu seda ebaõnnestunud omandireformi läbiviimiseks, mis ei võtnud küllaldaselt ega "elegantselt" arvesse uutele elamispindadele kolima sunnitud perede vajadusi, või nimetatagu seda bolševike poolt konfiskeeritud rahva vara kantimiseks nn. privatiseerimise sildi all - kõik märgid viitasid sellele, et Eestis ei ole toimumas tegelikku restitutsiooni, Eesti Vabariigi loogika ja õhkkonna ennistamist rääkimata. Me ei olnud teel tagasi, siht ei olnud võetud õitsvasse sõjaeelsesse Eestisse, mis vajanuks muidugi hästi palju moderniseerimist. Olin tulnud äärmiselt kummalisse Eestisse, mis teiste asjade hulgas rehabiliteeris ja võibolla rehabiliteerib praegugi veel okupatsioonivõimu kuritegude süütuid ohvreid. Olime ümbritsetud õiguslikust nonsenssist, ümberringi puhas Kafka.
Meie ümber toimuv haises gorbatshovismi Balti variandi ning vara ja võimu kantimise järgi. Ülemnõukogu jätkas 21. augusti 1991 sama päevakorra alusel, mida oli menetletud 19. augustil. 20-ndal tegeleti kassikullaga, mis omas küll tähtsust, kuid jääb kassikullaks sellegi poolest. Mitu sünnipäeva võib ühel skisofreenikul olla? Võid ju eemaldada keskmist kaks tähte lühendist ENSV, aga nagu ütleb üks ropp kõnekäänd, sellest veel saia teha ei saa. Eestis ei toimunud aastal 1991 mitte midagi revolutsioonilist. Albert Einstein ütles kunagi, et tasuta saadud asjad võivad osutuda nendeks, millede eest meil tuleb elus kõige valusamini tasuda.
Jätkub...................
