Eesti keele tuleviku küsimuses on aasta-aastalt toonid optimistlikumaks muutunud. Leidub veel ka muretsejaid, kuid siiski on vaekauss kaldunud selle väite kasuks, et eesti keel on vähemasti Eesti riigi territooriumil ja pärast Eesti liitumist EL-iga ka terves Euroopas (vähemasti juriidiliselt) tagatud.
Kas sellega piirduda või seada järgmine eesmärk? Järgmist eesmärki me tegelikult vaiksel viisil juba täidame, läkitades oma kulul keeleõpetajaid abiks välismaal elavate eestlaste kogukondadesse ja koolidesse, julgustades välismaiseid ülikoole asutama eesti keele lektori kohti jne.
Seda pole vähe, arvestades nappe ressursse, mis eesti keele levitamiseks seni on kasutatud. Aga nagu näitavad üha tihenevad päringud Eesti ministeeriumidesse, oleks turul nõudlust palju enamaks ja oleks patt jätta ära kasutamata muust rahvusest inimeste siiras huvi Eesti ja eesti keele vastu. Vähemasti praegu, mil Eesti rahvastik ei kasva, vaid kahaneb, võiks olla Eesti huvides mõõduka sisserände julgustamine. Miks mitte alustada neist, kel on keelehuvi? Kes juba keelt nuusutanud, see ka kergemini siia elama jääb.
Miljoni eestlase hulgas leidub pea iga maailmas kõneldava keele kohta vähemasti üks huviline ja oskaja. Seda suhet pahupidi pöörates võib siis ka väita, et maailma iga miljoni elaniku kohta peaks tulema vähemalt üks sügavama eesti keele huviga inimene. Seega vähemasti 6400 inimest. Aga tõenäoliselt on neid palju rohkem ja nad tuleb ainult üles leida. Keeleõpetajaid, keda välja missioonile saata, on Eestist võtta küllalt. Aga eelneva müügitöö peavad tegema selle ala professionaalid – et õpetaja saabumise ajaks oleks klassiruum õpilasi täis. Praegu saab eesti keelt õppida ligikaudu 70 koolis. Eesmärgiks peaks olema nende võimaluste
kahekordistamine mõne aasta jooksul. Kui iga õpetaja toob kursuse lõpuks Eestisse elama kas või ühe õpilase-maksumaksja, tasuvad tehtud kulutused end kiiresti kuhjaga ära.
EPLO JUHTKIRI: Eesti keel maailmaturul
Arvamus
TRENDING
