Rändasime Epp Arujaga läbi mitme aastakümne, alates tema lapsepõlveradadest Inglismaal läbi mitme erineva maa ja seikluse, jõudes otsaga tagasi Torontosse, kus on möödunud kooliaeg ja suurem osa tema elust. Selle naise hea tuju, optimism ja helisev naer on vägagi inspireerivad ning läbi tema haarava jutu kujutad ennastki koos temaga näiteks rändama seljakotiga läbi Aasia riikide või Arktika avarustes. Epul on tohutul hulgal elu- ja reisikogemusi ning reisida ei meeldigi talle n-ö tavapärasel viisil, turistina ja koos giidiga, vaid just ise kõike avastades. Sest ta paistab just niisugune julge ja avastaja tüüp, kes ei karda raskusi ega ettetulevaid ebamugavusi.
Epp sündis Inglismaal; tema isa dr. Endel Aruja oli sinna saabunud juba 1939.a., stipendiumiga õppima Cambridge'i Ülikooli. Ema Henny oli aga sõjapõgenik ning nad kohtusidki Inglismaal, kuhu rajati Londoni lähedale suure õunapuuaiaga kodu. Epul on ka vanem vend Margus.
Seal alustas Epp varakult kooliteed, kuid oli 6aastane, kui pere otsustas kolida Kanadasse, Torontosse, kus rajati uus kodu ja elu läks edasi. Osaleti aktiivselt eesti ühiskondlikus elus ja selle rajamises — lapsed käisid täienduskoolis, suvelaagris ja kasvasid üles kaunis eesti vaimus nagu mitu põlvkonda siinseid eesti noori. Peale keskkooli läks Epp õppima Toronto Ülikooli.
1974.a. avanes ta isal, kes oli Ryersoni Instituudis füüsika ja matemaatika professor, võimalus minna sabatiaastal Beirutisse õpetama sealsesse Ameerika Ülikooli. Epp läks temaga kaasa ja jätkas seal ülikooliõpinguid, õppides seal tavapärastele ainetele lisaks araabia keelt, saavutades suhtlemiseks vajaliku taseme. Ta naerab, et selle keele grammatika õppimine on sama raske kui eesti keele oma, seega ei olnud tema jaoks see nii hirmus keeruline kui paljudele teistele.
Isa sai poole aasta pärast kutse Nairobi, Epp aga otsustas Beirutisse jääda ja seal oma teise ülikooliaasta ära lõpetada. Kevadel aga puhkes sõda, mis oli täielik shokk. Nädalavahetusel bussiga Süüria reisilt tulles oleks tema elu peaaegu ohtu sattunud, kuid kõik lahenes hästi. Õppeaasta sai lõpetatud ning Epp otsustas koos kolme ameeriklasega seljakotid seljas ida poole reisima minna. Rännati läbi Türgi, Iraani, Afganistani, Pakistani, India, Nepaali, Sri Lanka. Reis kestis 2,5 kuud. Mõnes külas olid nad ainsad välismaalased, kes sealt kunagi läbi käinud. Kohalikud olid neist väga huvitatud ja ka nemad tahtsid õppida tundma just kohalikku elu-olu. Igast riigist tuli kuhjaga elamusi ja mälestusi. Ta meenutab, et Türgis kaubeldi öömaja hind 10-lt sendilt 7-le, kuna hotellil puudusid aknad; aga neid polnud vajagi, kuna akna taga oli otse Ararati mägi...
Reisi järel tuli Epp tagasi Torontosse, kus jätkas õpinguid ülikoolis, mille lõpetas mikrobioloogia alal. Läks erialasele tööle, mis meeldis väga, ainult palgaga polnud ta rahul. Mõne aja pärast läks ta McGill'i Ülikooli Montreali, kus saavutas magistrikraadi finantsalal, mille järgselt töötas Torontos mitmetes ametites.
1990. aastal pakkis Epp asjad ja sõitis hoopis kaugele — Nunavut'i, Iqaluit'i sealsesse valitsusse tööle. Aasta hiljem aga Northwest Territooriumile, Yellowknife'i. Tollal polnud ei internetti ega e-maili ning kuna tegemist oli äärmiselt eraldatud ühiskonnaga, võib arvata, kuidas Epp tundis seal puudust suhtlemisest ja inimestest enda ümber. Kohalikud olid väga perekesksed ja eriti palju väljaspool ei suheldud. Raskusi tekitas ka igapäevaelu praktiline pool: näiteks oli Iqaluit'is tohutult kallis värske puu- ja juurvili, värsket liha polnud saadaval, ainult külmutatud. Seal asuski vaid üks pood, kust sai kõike osta. Hiljem Yellowknife'is polnud toidu saamisega aga probleeme, elu oli palju parem.
Oma esimesel Arktika aastal (1990) läks Epp puhkuse ajal Estonia kooriga Eestisse laulupeole, kus kohtus oma sugulastega ja tutvus riigiga. Sellest kasvas välja soov Eestit veelgi rohkem tundma õppida ning kui ta oli kolm aastat põhjas elanud, saigi see soov teoks.
1993.a. sõitsid nad koos isaga Inglismaale, tehes n-ö mälestuste reisi: nad sõitsid läbi paljud vanad kohad ning külastasid sõpru. Järgnevalt sõitsid nad Eestisse, kus käisid läbi kõik isa kunagised kodud. Seejärel lendas isa tagasi Torontosse, Epp jäi aga Eestisse. Esmalt asus ta aastase lepinguga tööle välisministeeriumisse, haldusosakonna asekantslerina. Nagu ta meenutab, oli algus täielik shokk — esimesel koosolekul tundus talle, et ta ei oska üldse eesti keelt, kuna töökeel oli nii erinev sellest, millega tema oli harjunud. Kuna Eestis oli veel nn. üleminekuaeg, tundusid paljud asjad talle hoopis teistsugused ja võõrad. Järgmisena asus ta tööle Kaitsejõudude Peastaapi, järgnesid mitmed teised firmad nagu Coca Cola, kus ta töötas peamiselt finantsdirektorina.
Mitmel pool oli ta tunnistajaks nõukogudeaegse süsteemi ümberkujundamisele tänapäevaseks ja oli seega mitmete tähtsate protsesside juures. Samas pole talle võõrad nõukogulik töössesuhtumine, laiskus ja ebainimlikkus, mida ta mõnes kohas kohtas. Raamatupidajate seas, kes talle allusid, oli igasuguseid inimesi, mitmeid väga tublisid, kes omandasid tänapäevase süsteemi kiiresti ja vilunult. Ühes firmas töötades vastutas Epp kolme Balti riigi raamatupidamise eest ning veetiski iga kuu ühe nädala Eestis, teise Lätis ja kolmanda Leedus. Eesti arenes tema sõnul neist kolmest riigist kõige kiiremini.
Lõpuks väsitas teda see iga kuu kaks nädalat kodust eemalolek ja pidev sõitmine ning kuna just alustati Tallinnasse Radisson SAS hotelli rajamist, otsustas ta sinna finantsdirektori kohale kandideerida. 1. novembril 2000 alustaski ta uuel ametikohal, hotell avati mõni kuu hiljem. Ta pani omale kokku suurepärase meeskonna ning töö läks hästi.
Kõik puhkused veetis Epp vanemate juures Torontos. Ema suri augustis 2002 ja ka isa tervis hakkas tasapisi halvenema ning juunis 2005 pöördus Epp tagasi koju, et isale abiks olla. Ta oli Eestit palju näinud, seal mitmesuguseid kogemusi omandanud ning aeg oli uuteks väljakutseteks.
Epul oli Tallinnas korter, olude sunnil sattus ta ka korteriühistu esinaiseks ning ta meenutab, milliseid lahinguid sai korterite erastamise küsimusega seoses peetud. Nii et polnud valdkonda, millega ta kokku ei puutunud. Tema kodu uksed olid alati avatud sõpradele üle maailma, kes tal sageli külas käisid.
Eriti oluliseks peab ta kohtumist oma sugulastega — ema sugulastest polnud neil eriti aimu ja huvitaval moel sai ta nendega kontakti, ema täditütrest on saanud talle eriti lähedane inimene. Mälusalvedesse on jäänud kaunid pildikesed Eestimaast, eriti fantastiline loodus, mõisad, külad ja kirikud.
Samas pole sõprade leidmine Eestis väga lihtne — eestlane on teadupoolest üsna kinnine inimene ja enamus sõprussuhteid kujuneb välja juba koolipõlves. Siiski on Epul Eestis elatud ajast jäänud paar sõbrannat. Eriti kaks temaga koos töötanud raamatupidajat, kes aitasid tal aru saada eesti inimese mõtlemisviisist, rääkides sealsest kultuurist ja igapäevaelust. Sest väljaspoolt tulnule võivad nii mõnedki asjad paista hoopis võõra ja imelikuna, kui ei tunta tagapõhja, miks see just nõnda on.
Kuigi Eesti eluga harjus ta pikapeale ära, leidis Epp, et nüüd on aeg tagasi tulla. Epp on vist üks pikema Eestis elatud „staazhiga“ väliseestlane.
Praegune aeg on tema jaoks huvitav — taaskohtumine Toronto ja siinse eesti ühiskonnaga. Ta on juba tegev mitmes organisatsioonis ja käib koos isaga iga nädal Tartu Instituudis. Siinset eesti ühiskonda hindab Epp lausa fantastiliseks: võidakse küll omavahel mõnikord kiskuda, aga lõppkokkuvõttes aidatakse ikka üksteist. Eesti kohta ta seda aga öelda ei saa.
Veel nimetab ta lausa haruldaseks siinset harjumust teha vabatahtlikku tööd, mis Eestis on paljude jaoks võõras ja tundmatu asi.
Kuigi Epp arvab, et tahaks oma ülejäänud elu elada Torontos, on tal silme ees juba mitmed reisisihid, mis võiks kunagi ette võtta. Ja ikka nii, et olla pikalt kohapeal, tutvuda sealse elu ja inimestega ning nautida kõike, mis on teistmoodi argipäevaelust.
