Sa eksid. Maausk on justnimelt oma põlise vaimsuse ja traditsioonide austamine. Jaanituli, kodused jõulud, munapüha, usk hiiepuudesse ja ravitsejatesse ja väga palju muud on maausust jõudnud elavalt kaasaega. Näiteks usub Eesti Maaülikooli uuringu kohaselt 65% lõuna-eestlastest, et puul on hing. Eesti keel, mida kasutame, on aastatuhandete jooksul arenenud justnimelt maausulise elutunnetuse väljendamiseks. Näiteks sõnad püha, jumal, vägi, hing jpt on aastatuhandete vanused maausulised sõnad, mida kasutati enne, kui Antiik-Euroopa õitsev kultuur oli midagi kuulnud asiaatlikust monoteistlikust kristlusest või muhameedlusest. Olen veendunud, et kõikidel uskudel on siin maamunal ruumi, kuid noorematel uskudel kulub veel väga palju aega, et jõuda sellise vaimsuse ja sallivuseni, nagu on näiteks maausus.

Mul ei ole maa usu vastu, tõepoolest vöhimatki, kui vaid end maausulisteks nimetanud vastandumist, andestamatust ja vihkamist ei külvaks.

Usun küll, et esivanemaid austades, hiisi, ohvriallikaid, kalmeid ja linnamägesid pühaks pidades ja võõravabast tunnetusest unistades jõutakse hingepuhtuseni.

Tegelikult on maausu näol tegu taasiseseisvumise järgselt tekkinud tüüpilise New-Age uususundiga, mis leiab kandepinda inimeste keskel, kes nõukogude ajal jäid ilma usuõpetusest ja nüüs alustavad oma usulisi otsinguid animismi ja panteismi mõttekäikudega nagu ikka primitiivusundite puhul.