Ilvi Jõe-Cannon, politoloog

Peagi möödub viis aastat sellest, kui Toompea Haridusseminari töökoosoleku päevakorras oli teemaks Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis. Kaks aastat hiljem, kui koosolekul osales Riigikogu liige Rein Ratas, oli seminari teemaks juba Rahvastikupoliitika uuendamise vajadus- ja võimalused. Sügisel 2015 moodustas Rein Ratas haridusseminaris kogetu mõjul Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühma, mis vaheaegadega on tegutsenud tänini.
Mullu novembris Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon kutsus kokku rahvastikupoliitika töörühma, mille eesmärgiks on koostada aastateks 2018-2035 rahvastikupoliitika põhialused. Nendest peaksid hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad. Töörühma juhib probleemkomisjoni eesistuja Siret Kotka-Repinski ja selle liikmeteks on kutsutud teadlased ning huvigruppide ja riigiametite esindajad.
Koostatakse ideepaberit Rahvastikupoliitika põhialused aastateks 2018–2035 ning soovitakse see esitada Riigikogule hiljemalt 2018. aasta veebruariks. Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu arvab, et nii tõsise dokumendi koostamiseks on aeg liialt piiratud, pealegi kipuvad koostatavas dokumendis domineerima terminid nagu „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“ jne. Need terminid on sagedased kümnetes Eesti riigi arengukavades, mida nende ebamäärasuse tõttu reeglina ei saa täita.
Antud olukorra lahendusena on välja pakutud Jaak Uibu poolt ekspertide abiga koostatud vaid kaheleheküljeline „Rahvastikupoliitika memorandum Riigikogule,” milles muu seas on ettepanek luua probleemi käsitlemiseks rahvastikupoliitika seadus, st. on vaja seaduslikku raamistikku, millele tugineda.
Memorandumis ette nähtud rahvastikupoliitika organisatsiooniline struktuur ja vastutavad koordinaatorid on osa seaduse õnnestumiseks, nii vastuvõtmiseks kui rakendamiseks, kuid vajame ka poliitilist survet poliitikutele. Riigikogu koosneb ju erakondade saadikutest ja selles institutsioonis koostatakse ja hääletatakse seaduse eelnõusid. Riigikogu valimised on 2019. aastal ning Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühm peaks võtma ühendust erakondadega ning taotlema sellisele seadusele nende toetust. Tulemuseks oleks ka teema käsitlemine meedias ja arutelu avalikkuses. Taoline tegevus on avatud ühiskonnas tavaline.
Analüüsides praeguste Riigikogus olevate erakondade veebilehti, kus on üleval peamiselt Riigikogu 2015.a. valimisprogrammid, võin väita, et erakondade visioon riigile on sama - püsimajäämine iseseisva vabariigina. Eesmärgi saavutamiseks on nende poliitika erinev või rõhutatakse mõnda tegevust teistest rohkem.
Keskerakonna programmi perepoliitika pooldab sündimuse tõstmiseks perede toetamist: „Rakendame efektiivse üleriigilise sünnitoetuste süsteemi.” Tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse arendamiseks pööratakse märkimisväärset tähelepanu noortega tegelemisele. Seoses rahvastikupoliitikaga näeb erakond vajadust ka väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste toetamist: “Töötame välja riikliku programmi kodumaale naasta soovivate eestlaste toe¬tamiseks ning nende ühiskonnaellu kaasamiseks...”
Teatavasti on EKRE konservatiivseim Riigikogus ja riigi ning valitsemise küsimuses on prioriteediks eesti keele kui riigikeele staatuse tugevdamine. Võib ka väita, et kodu ja perekond on võrdsel kohal. Programmis on kirjas, et “Eesti rahvas peab suutma ennast taastoota, et säiliks eestikultuurne elanikkond ja omariiklus” ja sellega on seotud perede toetamine, mis arusaadavalt soodustab sündimust: “Kehtestame õiglasema vanemahüvitise süsteemi, tõstame laste- ja peretoetuste määrasid, pöörates erilist tähelepanu vähekindlustatud rühmadele, nagu väikeste lastega noored pered, sünnitusjärgselt last kodus hooldavad vanemad, lapserikkad pered ja üksikvanemad.”
IRL-i 2015-2019 valitsemisprogrammis on öeldud “Perepoliitika on tuleviku proovikivi” ning programm sisaldab samuti konservatiivset perepoliitikat ja näeb olulisena majanduslikku poliitikat selle saavutamiseks.
SDE Riigikogu 2015 programmi sissejuhatuses näeb erakond oma sihiks: “Kasvav rahvas. Väljaränne väheneb ja tagasiränne suureneb, lisandub kvalifitseeritud tööjõudu väljastpoolt Eestit. Piirkondlik ebavõrdsus on vähenenud.” Sündimuse valdkonnas: “Eesti on maa, kus ükski laps ei jää sündimata vanemate hirmu tõttu, et nad ei suuda pakkuda talle õnnelikku lapsepõlve või anda parimat võimetekohast haridust.”
Vabaerakonna programmis 2015 on „Vabaerakond tegutseb mõtte ja lootusega, et eestlusel on tulevikku. Alternatiiv, nagu Rein Taagepera selle sõnastas, on demograafilisest vetsupotist alla minek – väljasuremine” ja Migratsioon ja meie inimesed peatükis: “.... peame tegema kõik, et väljarännet vähendada ning hoida alal Eestist lahkunute sidet kodumaaga. Riik peab soodustama tagasipöördumist...” „Eestisse on kutsutud ja oodatud haritud inimesed, kes on valmis ära õppima keele, jagama meie väärtusi ja olema Eesti riigile lojaalsed.” Pere - lastetoetused on ette nähtud ja „Laste kasvatamine on Eesti riigi poolt igati tunnustatud ja toetatud töö meie rahva tuleviku nimel.”
Reformierakonna veebileht kutsub inimesi osalema 2019. a Riigikogu valimiste programmitöös ning kuulutab välja poliitika eesmärgiks olla Eestil Uus Põhjamaa: “Me soovime, et sellist Eestit hakkaks maailm tundma kui Uut Põhjamaad. Kui riiki, kus on saavutatud Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on isiku- ja majandusvabadustelt jätkuvalt maailma tipus ning nii sotsiaalselt kui tehnoloogiliselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad. Kui riiki, mis on kindlalt kaitstud iseseisva kaitsetahte ja -võime ning tugevate atlandiüleste liitlassuhetega. Kui riiki, kus on Põhjala kiireim majanduskasv ning kus isikuvabadused ja isiklikud suured narratiivid on kõige tähtsamad. Kui riiki, kus kolm last peres on uus normaalsus ja rahvaarv kasvab.”
Reformierakonna eesmärk tuletab meelde Karl Marxi utoopilise pildi maalimist ja teame, kuidas selle teooriaga lugu lõppes. Teistel erakondadel on rohkem, kui „kolm last peres” eesmärgiks, mis muidugi iseendast on kiiduväärt. Teistel erakondadel on rahvuskesksem seisukoht ja seetõttu ei tohiks olla probleemiks võtta rahvastikukriisi küsimus käsile ning seada prioriteediks põhiseaduses antud ülesandeks tagada „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.” Poliitikas selgelt põhiseadusele keskendudes saab vältida kitsaringset ja puuduliku teadusliku tasemega Eesti Vabariigi Põhiseaduse Kommenteeritud Väljaande väiteid. Inimõigused ei saa olla riigiseadustes vastuolus, kuna seadused peavad olema põhiseadusega kooskõlas, tagades põhiõigused, vabadused ja kohustused.
11.01.2018 Tallinnas

Märkmed: