Järgmisel nädalal, 20. mail avab Margot Samel New Yorgis omanimelise galerii. Samelit intervjueerib Kadri Karro.

Kunstiajaloolase haridusega galerist Margot Samel (33) elab aastast 2015 New Yorgis, ühes maailma kaasaegse kunsti tuiksoontest. Enne USAsse kolimist töötas Margot kahes kunstigaleriis Šotimaal, New Yorgis tegutses ta aastaid galeriis GRIMM. Nüüd aga – 20. mail 2022 – avab Margot Samel New Yorgis Tribeca piirkonnas päris oma koha, endanimelise kunstigalerii, mille avanäitus „Peace @ 295 Church Street“ on eesti kunstniku Kris Lemsalu esimene isikunäitus Ameerika Ühendriikides.

Margot, sa avad järgmisel reedel New Yorgis omanimelise kunstigalerii. Kuidas sa selleni jõudsid, milline see teekond on olnud?

Teekond sai alguse Tallinnast. Ühelt poolt olid tugevaks mõjutajaks Tiina ­Meeri kunstiajalootunnid Tallinna 21. koolis, teisalt avaldasid mõju paar näitust, mida ma 1990ndatel ja 2000ndate alguses nägin ja mis tekitasid huvi kaasaegse kunsti vastu. Teadsin, et tahan õppida kunstiajalugu, aga mul polnud õrna aimugi, mida selle haridusega edasi teha. 17aastaselt avanes mul võimalus olla Hanno Soansi töövari Kumus ja kuigi olin päris kindel, et minust ei saa tulevikus ei muuseumikuraatorit ega kunstnikku, otsustasin ma minna Šotimaale Glasgow’ ülikooli kunstiajalugu õppima. See otsus on mu edasist teekonda tõenäoliselt kõige enam mõjutanud.

Ülikooli teisel kursusel hakkasin vabatahtlikuna tööle kunstnike peetud galeriis Washington Garcia, millel oli sel hetkel väga oluline roll Glasgow’ kunstiväljal. 2011. aastal pandi Washington Garcia kinni ja sündis Kendall Koppe galerii, kus ma töötasin viis aastat ja õppisin põhimõtteliselt kõike, mida ma kunstimaailmast tean. 2015. aastal kolisin New Yorki, kus asutasin GRIMMi galerii New Yorgi filiaali, mis asub eelmisest aastast alates Tribeca piirkonnas. Mul on juba pikemat aega olnud plaan avada oma galerii, aga olen lihtsalt 12 aastat julgust kogunud.

Oma galerii avamine on ka rahalises mõttes paras ettevõtmine – kuidas see kulukas asi sul õnnestus?

Galerii avamine, kaasa arvatud sellega kaasnevad remondi- ja rendikulud, sai võimalikuks tänu kunstikogujate toetusele, kellega oleme aastaid koostööd teinud.

Mis oli selle protsessi puhul veel keeruline?

Kindlasti pole mulle selle protsessi juures midagi sülle kukkunud, aga samas pole olnud ka midagi, mis oleks olnud oodatust oluliselt keerulisem. Kuna ma olen juba kahel Euroopa galeriil aidanud New Yorgis filiaali avada, siis ma teadsin, mis võivad olla potentsiaalsed valukohad ja ka lahendused neile.

Ma arvasin, et õige pinna leidmine võib galerii avamise puhul kõige keerukamaks kujuneda, kuna ma teadsin galeriisid, kes olid juba viimased aasta või poolteist Tribecas endale pinda otsinud. Aga see kujunes minu jaoks juhtumisi hoopis väga lihtsaks – jalutasin Tribecas ringi ja nägin silti, et ruumid on saadaval. Helistasin omanikule ja me saime juba järgmisel päeval rendi ja muude tingimuste asjus kokkuleppele.

Ehituslubade taotlemine piirkonnas, kus enamik hooneid on muinsuskaitse all, on muidugi omaette teema, aga ma töötasin koos WAUga – Watchorn Architecture & Urbanism –, kes aitasid mul hoolikalt kavandada ja renoveerida galeriiruumid, mis asuvad Tribeca südames, aadressil 295 Church Street.

https://ekspress.delfi.ee/arti...

Märkmed: