Reedel, 27. juulil toimus Morris Plains (NJ) Presbyterian kirikus kontsert, mis niipea ei unune. Esines Tallinnast saabunud 14-liikmeline käsikellade ansambel „ARSIS“ Aivar Mäe juhtimisel.
2002. a esines „ARSIS“ samas kirikus. Nüüdse koosseisu moodustavad teismelised keskkoolinoored, kellel on aga seljataga 5-6 aastat õppetööd „ARSISe“ nimelises käsikellade koolis Tallinnas (asut. 1999). Seal treenitakse noori lisaks veel klaveri, solfedžo ja muusikaajaloo alal. Kas pole tore, et väike Eesti on sarnase õppeasutuse loomisega toime tulnud! Treeningu tulemuseks on kontsertansambel, mis taseme poolest kaugelt ületab siinsetes kirikutes kuuldud „Bellringers“ gruppe.
Kui nägusalt riietatud kaheksa tüdrukut ja kuus noormeest rivistusid poodiumil oma kellade taha (neid oli iga mängija ees sametpatjadel mitu), algas Aivar Mäe käeviipel kontsert, mille ilu ja kunstiline tase jätsid vähe soovida. Avanumbriks oli J. S. Bachi „Pastoraal“ (tema 5. Klaverikontserdi teine osa). Ettekanne kõlas nagu orelil. On uskumatu, et kelladega on võimalik niisugust voolavat legatot mängida. Sama kaunid olid järgnev Bachi „Siciliano“, kus polüfoonilised üksikhääled hästi esile toodi, ja L. Boccherini populaarne „Menuett“ (E-duur keelpillikvinteti 3. osa) – kiire ja sädelev.
Tomasso Albinoni (1671-1750) „Adagio“ on originaalselt kirjutatud orelile. Kui hästi osati kelladega matkida oreli kõla! Lisanaudinguks oli peenelt välja töötatud dünaamika ja üksikhäälte esiletoomine. Barokkmuusika alalt esitati veel G. F. Händeli „Passacaglia“ ja „Sinfonia“, viimase ettekanne oli eriti virtuooslik.
Romantilise muusika repertuaarist kuulsime kaks osa E. Griegi süidist „Peer Gynt“: „Hommik“ ja „Mäekuninga lossis“. Selle žanri kauneim pala oli aga F. Schuberti „Ave Maria“. Juba teose muusikaline ilu on köitev, kuid „ARSISe“ tõlgitsus väärib erilist tunnustust. Stiilipuhtalt, originaalsete saateakordide taustal laulsid esirea kellad meloodiat. Paned silmad kinni ja arvad, et tegemist on inimhäältega.
Kavas polnud unustatud eesti muusikat. Seda esindas põimik kolmest rahvapärasest viisist: „Eidekene ketrab“, „Ei saa mitte vaiki olla“ ja „Ma kõndisin vainul”. Kontserdi lõpunumbriks oli Johann Straussi hoogne „Tritsch-Trätsch“ polka. Publiku marulise aplausi peale anti lisapala.
Kas mul on ka midagi kriitilist öelda? Vähe küll. Ainult eesti põimikus sooviksin paremat muusikalist seadet, mis tõstaks meloodiaid rohkem esile. Eestlase kõrv neid muu kõla hulgas veel tabas, kuid ameeriklase oma vaevalt. Ja ometi on näiteks „Eidekene“ oma südamliku meloodia ja „vurra-vurra“ saateviisiga ideaalne selliseks läbipaistvaks töötluseks. Teiseks peaks USAs esitatav kava sisaldama paar ameerika rahvalaulu või populaarset Broadway meloodiat mõne Euroopa helitöö asemel. See lähendaks esinejaid ameerika publikule.
Ansamblil „ARSIS“ on praegu pingutav kontsertreis läbi kogu USA. Kokku antakse 27. juulist kuni 15. augustini19 kontserti 16 osariigis! Kui välja arvata üks puhkepäev Walnut Creek’i ja Los Angelese (CA) vahel, siis toimuvad kontserdid igal õhtul. Igasse päeva aga peavad mahtuma ka autosõidud kohast kohta.
Jääb vaid üle soovida „ARSISele“ jätkuvat energiat ning edu. See, mida need noored kaasa tõid, polnud kellamäng, vaid kellamuusika, nagu tabavalt iseloomustas minuga kontserdil viibinud Endel Uiga. Kahju, et üritus jäi vähese eelteate tõttu laiemale eestlaskonnale teadmatuks.
Kokkuvõttes: südamlik aitäh Aivar Mäele ja tema võimekale ansamblile!
Erakordne kontsert (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas on plaanis ka Kanadasse tulla?
Kultuur
TRENDING
