Laupäeval, 19. veebruaril külastasime abikaasaga Eri Klasi kontserti, kes koos viiuldaja Vadim Gluzmani ja Toronto Sümfooniaorkestriga esitasid Roy Thomson Hallis väga nauditava ja huvitava programmi. Esimeseks esitati Arvo Pärdi “Collage sur B-A-C-H”, mis oli tema poolt juba 1964. aastal kirjutatud. Pala koosneb kolmest osast: Toccata - ainult keelpillidele, Sarabande - juurde lisatud oboe, klaver ja harpsikord ning lõpuks Ricercare - täiusliku orkestriga.
“Collage” meetodiga raputatakse kuulajat äkiliste kontrastidega, kasutades vaheldumisi eri meeleolusid, harmooniaid ja stiile.
Muuseas, olgugi et peamine teema pärineb Johan Sebastian Bachilt, B-A-C-H tähendab hoopis neljanoodi motiivi, tõlgitult saksa keelest: si-bemoll, la, do ja si - mida kasutatakse eri kombinatsioonides kõigis kolmes osas. Eri Klasi poolt meisterlikult juhatatud pala sai suure aplausi osaliseks. Kahtlemata kuulus osa aplausist ka Pärdile.
Vahepeal paar sõna Eri Klasi juhatamise stiilist. Ta ei räägi sõnagi publikuga, olgugi et tal on hea inglise keel. Oma rahuliku olemisega tal on siiski hea kontakt mängijatega ega vaja laiahaardelisi liigutusi dirigeerimiseks. Mingil moel on ta saavutanud positiivse mõju mängijate üle, mida on märgata nende rõõmsatest nägudest.
Järgmisena kuulsime Johannes Brahmsi viiulikontserti re-mažooris, esitatud Vadim Gluzmani poolt TSO saatel. Gluzman meenutab viiuldajaid eelmisest sajandist. Ta on korduvalt esinenud koos Eri Klasiga eri maades ja linnades. See pala ei too viiulisoolot liialt esile (välja arvatud pikk kadents teises osas), vaid ühendab selle orkestriga nauditavaks tervikuks. Gluzman on ääretult puhas ja täpne viiuldaja, igati oma kuulsuse ära teeninud. Ei olnud mingit kahtlust, et nad olid Klasiga enne koos töötanud.
Kontserdi teises osas kuulsime Dvořáki sümfooniat Nr. 8 neljas osas, kirjutatud suurele orkestrile. Igas osas on kuulda rahvamuusika sugemeid, leides neid rütmidest, meloodiatest ja harmooniast. Väljapaistev oli viiulisoolo kontsertmeistrilt. Ka hõbepuhas trompetisoolo oli haruldane. Ei saa nimetamata jätta, kuidas Klas kontrollis temposid, soolopillide sisseastumisi ja dünaamikat minimaalsete liigutustega ja näoilmetega. Järgnev maruline aplaus oli ette arvata, ka kanadalaste moel püstitõusmine.
Pärast kontserti oli hea võimalus istuda maestro privaattoas ja asju arutada. Talle meeldib Toronto sümfooniaorkester väga, arvates, et see on üks paremaid, keda ta on juhatanud. Eriti kiiduväärt on mängijate soe suhtumine.
Ka külastas maestro Torontos viibimise ajal Eesti Maja ja teisipäevast meeskoori harjutust, kommenteerides, et ka Eesti Rahvusmeeskoor kannatab lauljate puuduse all. Kui tuppa sisenes Charles Kipper, võtsime kolmekesi ühe pildi ja soovisime maestrole head edu tulevikus.
