Torontolastel oli võimalus nautida erakordseid sümfooniakontserte eesti dirigendi Eri Klasi juhatusel kolmapäeval, 30. aprillil ja neljapäeval, 1. mail Roy Thomson Hall’is.
Ehkki maestro viibis Torontos esmakordselt ja juhatas ka Toronto Sümfooniorkestrit esimest korda, õnnestus tal haarata publiku jäägitu tähelepanu ja luua haruldane kontakt orkestriga.
Muusikakriitik John Terauds kirjutab 1. mai Toronto Star’is ilmunud artiklis
„Ex-boxer pulls no punches on the podium“ (maestro on nimelt nooruses ka poksiga tegelnud), et teda haarasid kontserdil esmajoones sisemised emotsioonid.
Ta nendib, et Arvo Pärdi salapärane, isegi müstiline „Fratres“ oli kontserdile eriliseks sissejuhatuseks.
Jättes kõrvale kriitiku tabavad (mõneti ehk isegi ebasobivad) võrdlused, ei varja Terauds oma vaimustust gruusia päritoluga pianisti Alexander Toradze esitatud Sergei Prokofjevi 3. klaverikontserdi üle. On hämmastav, milline koostöö ja teineteisemõistmine ilmnes solisti ja dirigendi vahel selle heliteose ettekandmisel, ehkki nad polnud kohtunud viimase 40 aasta jooksul.
Klaverikontsert ei muutunud ka muusikaliselt võhiklikule kuulajale kordagi igavaks – sellest voolav rütm, tempo, värv ja dünaamika kõlavad ikka veel kõrvus. Ja Toradze edastas selle kõik publikule pingutuseta, vahetult – isegi lõbusalt.
Terauds jagab heldelt kiidusõnu ka dirigent Eri Klasile, kes, juhatades romantilise muusikalise koega Pjotr Tshaikovski 4. sümfooniat, oskas orkestrilt välja võluda kõige peenemaid nüansse. Kriitik imetleb Klasi dirigeerimis-stiili, mis peegeldas tema sõnul „veteran-maestro meisterlikkust“. Paiguti laskis Klas oma käed alla, usaldades täielikult orkestrit, siis kujundas aga meloodiaid ja lihtsaid ornamente vaid vasaku käe minimaalsete liigutustega. Meister teadis muidugi, mida tegi ja kuulajad võisid nautida tema töö tulemusi.
Muusikakriitikul Ken Wintersil on 2. mai Globe and Mail’is öelda kontserdi kohta samuti üksnes kiidusõnu. Ta noomib aga publikut, kes ilmselt ei osanud süveneda „Fratrese“ muusikalisse sügavusse ja ilmutas selle esituse ajal kannatamatust. Ei orkester ega dirigent lasknud sellest aga end häirida ning nende koostööst sündis unustamatu ja delikaatne muusikaline elamus.
Winters on vaimustatud Alexander Toradze virtuoossusest, tehnilisest perfektsusest ja tundlikkusest ning sellest, kuidas ta Prokofjevi keerulise heliteose lahti mõtestas ja publikule edastas.
Ta tõstab esile maestro Eri Klasi kontserdi vältel üha progresseerunud loomulikku autoriteeti, mis kulmineerus muidugi Tshaikovski 4. sümfoonia esitamisel.
Ken Winters resümeerib kontserdi kui „üle igasuguste ootuste ja õnnistavalt tiivustava“ sündmuse ning ütleb lõpuks:
„Please come again, Alexander Toradze and Eri Klas.“ Temaga ühinevad tuhanded kuulajad, kes väljendasid oma vaimustust häälekate ovatsioonidega, aga kindlasti ka kontsedil viibinud paljud eestlased. Nad tundsid uhkust oma maa väärika esindaja üle, kellega oli neil võimalus ka pärast kontserti lava taga kohtuda. Kitsasse ruumi ei mahtunudki kõik korraga sisse, aga maestro surus kõigil kätt ja ütles igaühele hea sõna. Võisime vaid kujutleda, kuivõrd väsinud ta oli, aga mingeid märke sellest küll polnud. Avastati ühiseid tuttavaid ja mõned tundsid rõõmu jällenägemisest. Kohalviibinud laulsid maestrole „Ta elagu!“.
Unustamatu muusikaline elamus ei haihtunud isegi siis, kui mindi koju läbi tiheda vihmasaju.
