Eric Soovere oli üks vähestest eestlasest sõjapõgenikest, kes fotografeeris põgenemisperioodi. Tema saavutus on erakordne juba selle pärast, et kuigi fotode ilmutamise võimalused ja sisevalguse tehnoloogia olid tänapäevaga võrreldes primitiivsed ja eriti rasked rakendada sõjaolukorras, on tema fotod nii kunstiliselt kui tehniliselt suurepärased. Teiseks peab meeles pidama, et sõja ajal oli fotografeerimine enamasti karistatav kas koonduslaagri või surmanuhtluse ähvardusega.
Eric Soovere (sündinud 1916) kodukoht Eestis on Võrumaal — Listako talu Räpina vallas Kõnnu külas. Õppis ta Tartu Poeglaste Gümnaasiumis ja Tondi Sõjakoolis. Fotograafiahuvi tekkis Tartu Ülikooli astronoomia- ja füüsikaosakonnas, kuigi ülikooliõpinguid jäid sõja tõttu pooleli.
Nagu tuhanded teised eestlased, põgenes hr. Soovere koos abikaasa Leili ja 10-kuuse poja Üloga 1944.a. septembris, kui Nõukogude armee oli Eestile lähenemas. Nende teekond viis läbi Tshehhi ja mitme Saksamaa põgenikelaagri. Aastal 1949 emigreerus perekond USAsse ja asus elama Cincinnatisse (Ohio). Ameerikas töötas Eric Soovere meditsiinifotograafina. Pärast pensionile minekut 1984.a. pani ta elu jooksul tehtud märkmete alusel kirja oma mälestused ja aastal 1999 ilmus Eestis Olioni väljaandes Eric Soovere mälestusraamat „Käru ja kaameraga“.
Eric Sooverel on olnud kaks suuremat fotonäitust Eestis — Tallinnas Rotermanni soolalaos (mille avas president Lennart Meri) ja Eesti Rahva Muuseumi Näitusemajas Tartus. Kultuurileht „Sirp“ kirjutas tema fotode kohta järgnevalt: „Viie aasta jooksul järjekindlalt ühe põgenikegrupi elu ja saatust pildistades õnnestus Sooverel luua unikaalne ja eesti fotograafia ajaloos pretsedenditu dokumentaalfoto sari. Eric Soovere fotokogu avastaja Peeter Linnapi hinnangul on Soovere fotodele omane leebe, lüüriline kronikeerimisviis ja tema maailmavaatele aus, mõõdukas patriotismitunne, mis teeb ta pildid erakordselt usutavaks ning sümpaatseks.“