Eelmise nädala teisipäeval toimus Tartu College'i saalis TC kultuuritoimkonna raames kolmapäeviti koos käiva elulugude kirjutajate rühma ettekandeõhtu, et oma tegevuse tulemusi ka laiemalt ühiskonnale tutvustada. Selline õhtupoolik toimus juba kolmandat aastat, kuigi esimene neist vaid kitsamale ringile; ent möödunudaastase ürituse vastu üles näidatud elav huvi tõestas, et inimesed selliseid südamlikke õhtupoolikuid vajavad ning miks mitte neid edaspidigi suuremale auditooriumile korraldada.
Igatahes oli seegi kord saal rahvast täis ning tuli toole juurdegi panna. On ju mälestused midagi väga isiklikku, mille jagamine teistega kindlasti paljude jaoks suursündmuseks. Elati kaasa ja miks mitte ka läbi neid elavalt esitatud mälupilte, millest peegeldusid nii erinevad ajajärgud, olud ja sündmused kui ka inimesed ise nende sündmuste keskel.
Õhtu avas rühma juht dr. Tiina Kirss, tutvustades lühidalt rühma tegevuse ajalugu ehk kuidas see alguse sai. Ta mainis ka novembris Torontot külastanud Ühenduse Eesti Elulood esinaise, Eesti Kirjandusmuuseumis töötava Rutt Hinrikuse positiivset mõju rühmale, kes on öelnud, et „...ei ole ühtegi elu, mis oleks ebatähtis...“ Elulugude salvestamist võib aga läbi viia mitut moodi — kas siis intervjuudena, raamatu kirjutamise läbi vmt. Tiina Kirss ütles, et rühm nimetab end õpikojaks (vaste ingliskeelsele sõnale 'workshop'), mitte organisatsiooniks. Piirid on avatud kõigile, kes huvitatud mälestuste kirjapanekust. Meie isiklik mälu on koostisosa rahva mälust kui tervikust; selleks loomegi tingimusi, et me mälu meid avaks.
Dr. Kirss mainis sedagi, et nii mõnigi arvab, nagu tegeldaks rühmas vaid tumedate mälupiltide jäädvustamisega nagu põgenemine ja Siber, kuid kinnitas, et olgu tänane õhtu tõestuseks, et rühma haare on palju laiem. Oma sõnavõtu lõpetas Tiina Kirss luuletaja Jüri Üdi mõtetega, andes seejärel sõna esimesele esinejale, kelleks oli Tarvo Toomes.
Ta alustas pildikesega Itaalia kirjaniku Lampedusa teosest „Leopard“, kus umbes 70-aastane aadliperekonna patriarh lebab oma surivoodil ja mõtleb elu üle järele, leides, et oma elust on olnud ehk vaid kaks aastat, mis on elamisväärsed olnud, ülejäänud aga olnud vaid täis muret, vaeva ja kannatust. Nii tekkis küsimus, et kui juba privileegides ja materiaalselt hästi kindlustatud inimene nii mõtleb, milline võis veel olla teenijaskonna ja alama klassi esindajate hinnang oma elule. Edasi kõneles Tarvo Toomes pisut oma enese elust, ka huvist kirjanduse vastu, leides, et tema elu on suurel määral elamisväärne ja huvitav olnud ning vastupidiselt kirjanik Lampedusa peategelasele tuleb ehk vaid kaks aastat, mida elamisväärseks ei saaks pidada — inimestel on ju hea ja halva, õnne ja ebaõnne suhtes erinevad mõõdupuud. Järgnevalt esitas ta veel kaks lugu, esimene neist kandis pealkirja „Killuke Ojametsalt“, kus ta 1942. aastal koos ema ja vennaga Viljandimaal paar kuud vanaisa talus viibis; ning teine „Lennukit oodates“ — 1997. aastal Eesti reisilt tagasitulekust, kus reisibüroo oli kogemata reserveerinud tema ja abikaasa jaoks piletid neljatunnise vahega ning mida siis selle nelja tunni jooksul enne Helsingis taaskohtumist tehtud-mõeldud sai.
Järgmiseks esinejaks oli Juta Ilves, kes esitas südamlikke mälestusi oma varajasest lapsepõlvest: ta on küll Tartus sündinud, ent lapsepõlve veetnud Valgamaal, millest ka eredad muljed. Hilja Kütt kõneles aastatest 1932-34, olles pärast Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist kodutalus tagasi: tema unistuseks oli küll ülikoolis arhitektuuri õppida, kuid perekonna majanduslik olukord seda ei võimaldanud. Helga Sepa mälestused viisid aga kuulajad 1940. aasta Tallinna Pedagoogiumisse, kus õppetöö toimus poliitiliselt muutunud ajas ja tingimustes: uued õppeained, surve komnooreks astumiseks jmt. Leida Strauss kõneles koolimuredest ja -rõõmudest Saksa ajal Pärnus, Alice Tomson esitas luuletuse „Lahkumine“, mis kõneles 1944.a. kodust lahkumisest. Maie Ilvese mälestused kõnelesid sama aasta septembrikuust; August Kangur esitas humoorikaid pildikesi Saksamaal veedetud sõjaväepäevist. Taas astus ette Alice Tomson, lugedes luuletuse 65-aastasest Põhjamere laevast Ann-Mari'st, millega ta 1948. aastal Rootsist Lõuna-Aafrikasse sõitis — julge laevateekond, mille võttis ette 42 inimest.
Saima Varangu jutustas teekonnast uude maailma — 1950.a. sügisel soovisid paljud eestlased Rootsist lahkuda. Enamus tegi seda laevaga, kuid neil abikaasaga õnnestus saada lennukile, milleks oli Islandi päritolu propellerlennuk. Atlandi kohale jõudes tõusis torm, mille möllamist nägi lennukist alla vaadates... Ning meenus kuue aasta tagune Eestist põgenemine — seekord aga ei jäetud maha kodumaad, vaid kogu Euroopat. Lõpuks hakkasid paistma Toronto majade katused. Pr. Varangu edasised meenutused sisaldasid hetki uuel kodumaal sisseelamisest: algul asuti elama Hamiltoni lähedale Dundas'e linnakesse, kus sukavabriku kontoris oli ta palk esialgu $18 kuuepäevase nädala eest. Ajapikku läks elu paremuse poole, abikaasa Kaljul õnnestus saada keemikutööd Niagara Falls'is, kuhu rajati ka järgmine kodu pikkadeks aastateks. Kogu elamist siin maal saatis aga pidev koduigatsus, aga võib-olla just sellest aetuna oli ka edasitung suurem: et võõral maal ühte hoida, asutati Eesti koolid, kirikud, asutused, organisatsioonid jm. — et eestlus ikka püsiks.
Alice Tomson esitas vahepeal jällegi meenutuse teekonnast Lõuna-Aafrikasse 1948.a., misjärel meenutas Maire Polashek kodumaaga taaskohtumist 1969.a., mis sisaldas kohtumisi nii vanade kui uute sugulastega, kellest nii mõnigi teda algul teietada püüdis. Endla Kannel meenutas 1977.a. jaanuarikuud, kui ta võttis ette teekonna Moskvasse, et saada tagasi oma kolm aastat tagasi Kanadasse lahkudes ära anda tulnud ehteid. Ning viimaseks kõnelejaks oli Sergei Rauk, esitades humoorika loo naisevõtust.
Elulood ja mälupildid nüüd ka kaante vahel
Ettekanded kuulatud, esitles Tiina Kirss elulugude kirjutajate rühma suursaavutust: äsjailmunud kogumikku „Mälutungal“, mida kõik huvilised $25 eest osta saavad. Raamatu kaante vahele on kogutud palju rohkem huvitavaid lugusid kui neid sel teisipäevaõhtul ette loetud/kuulatud sai. Nagu rääkis dr. Kirss, on mõte lugudest kogumik teha juba ammu n.-ö. soolas olnud põhjendusega, et kui vesi kuskil jookseb, tuleb savikruus alla panna, et ka teistele juua anda. Ent nagu selgus, tuli savikruusi alles voolima hakata. Aga voolitud ta igatahes sai.
Tiina Kirss tuletas aga meelde, et raamat ei ole siht ja eesmärk omaette: selleks on vesi, mis savikruusi voolab. „Raamat ei ole meie rühma hauakivi, vaid verstapost,“ rõhutas ta, tänades nimeliselt kõiki autoreid ning teisi, kes on oma tegevusega nii raamatu ilmumisele kui elulugude rühma tegevusele kaasa aidanud.
Ning kui kellelgi elulugude rühma vastu huvi tekkinud, võib sügisel tublide kirjutajatega ühineda: tegevus jätkub 11. septembril kell 10 hommikul Tartu College'is. Algatamisel on ka harurühm, mis keskendub perekonnaarhiivide koostamisele ja korrastamisele.
Erinevad mälestused, meenutused ja elupildid: keskmes inimene oma mäluga
Eestlased Kanadas | 11 Jun 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
